Asjaajamine ülikooliga muutub järjest absurdsemaks. Käin infolaua juures juba nii tihti, et sealne šokolaadipoiss tervitab mind tänaval kohates. Enam ei ütle keegi "tunni aja pärast" ja nagu arvata võis on "homsed" hakanud paljunema.
Kui nüüd lugu algusest peale ära rääkida, siis ärkasime järjekordselt vara ja läksime ülikooli. Koridor oli rahvast täis kiilutud. Üks noormees, kes oli käinud asja uurimas, väljus kantseleist ja kuulsin, kuidas ta sõbrale ütles, et enne kümmet ei juhtu midagi. Ehkki kell polnud veel üheksagi, passisime igaks juhuks veel natuke. Väljus mingi asjapulk ja teatas "Pärastlõunal või homme. Meie ei ole süüdi, et üleval asju ei aeta." Mõnus bürokraatia a la Italia.
Järsku torkas mulle pähe veel üks hirmus mõte - stipendium on mul kaheks kuuks, aga kursus kestab vaid ühe ja ehkki ma olen plaaninud võtta kaks kursust, kirjutatakse mind ülikooli sisse esialgu vaid üheks kuuks. Kuidas pagana päralt ma seda ministeeriumis selgitama peaksin? Ilmselt Itaalia keeles...
Et aeg päris maha visatud poleks, otsustasime minna reisibüroosse, et ennast homsele väljasõidule kirja panna. Loomulikult oli see alles suletud. Ja siis turgatas meile pähe, et ilmselt me ei saagi sinna registreeruda, kuna meil ei ole õpilaspileteid. Kuna me ei ole ülikooli sisse kirjutatud. Ausalt öeldes ma ei saa aru, kuidas see ühiskond püsib. Normaalsel planeedil oleks kellelgi juba ammu üle visanud ja ta oleks relvaga kantseleisse tormanud. Samas aega veel on...
Lupus in fabula. Varsti pean vist hakkama sõlmima kontakte kohalike relvakaupmeestega. Peale väikest kosutust lähedalasuvas pizzerias otsustasime minna vaatama, kuhu on edenenud asjad ülikoolis. Vaatepilt oli hämmastav: inimesed olid võtnud järjekorda, mis natukese aja tagant ka reaalselt liikus ning kantseleist väljusid rõõmsad tudengid koos tunniplaanidega. Jõudsime uksele järjest lähemale ja olime juba peaaegu kohal, kui saabus üks naine ja küsis, kas on kedagi, kes on registreerunud C1 või C2 tasemele. Tõusid mõned käed. "C1 ja C2 taseme üliõpilased saavad end sisse kirjutada esmaspäeval." Võimatu! Absurdne! Itaaliapärane.
Vahepeal astus Franca läbi ja tekitas ka Nobukole interneti. Ja siis helistas üks Šoti neiu ning teatas, et saabub 5 minuti pärast ja soovib kolmandat tuba näha. Olles pisut aega selles toas telefoneerinud, teatas ta, et läheb majutuskeskusesse tagasi, kuna ema ei taha, et ta selle toa võtab. Omapärane. Selge on see, et me siiski kahekesi ei jää, sest homme pidi saabuma sakslanna. See tähendab, et üks meist peab hakkama oma vannituba kellegi teisega jagama.
No comments:
Post a Comment