Kolmas päev - ootamine

Itaalia on üks huvitav koht. Kõike saab tunni aja pärast. Ja siis veel tunni. Ja veel. Ja kui tunnid otsa saavad, siis homme. Seega, homme saan ennast lõpuks ülikooli sisse kirjutada.
Ülejäänud tähtsad toimingud sain õnneks täna tehtud. Päev algas vara - 7 paiku. Magada oli külm. Naabrid lällasid jälle, ka lapsed. Siin kehtivad vist mingid teistsugused kasvatusreeglid. Igatahes kell 8:15 asutasime end Nobukoga ülikooli poole teele. Tegime tasemetesti. Selgus, et ma olen pisut targem kui ma senini arvanud olen. Vähemalt nende meelest. Mind määrati C1 gruppi, mis tekitas pisut segadust, kuna stipendium on mul kaheks kuuks, aga C1 kursused kestavad ühe või kolm kuud. Valisin esialgu ühekuise intensiivkursuse. Kolmkümmend loengut nädalas. Suurepärane.
Igatahes paistab, et siin on vabal ajal palju teha. Ka peale ootamise. Spordialade valik ülikoolis on peamiselt suunatud võitluskunstidele. Ehk õnnestub mul end siiski võrkpalli sokutada. Lisaks on peaaegu igal õhtul ülikoolis üritused, mis on tudengitele tasuta. Näiteks homme õhtul saab kuulata Tšaikovski muusikat. Mingi ebamäärane brožüür rääkis ka kõigi linna muuseumide ühisest külastuskaardist, hinnast muidugi mitte sõnagi. Ja tõeline maiuspala - nädalalõppudel toimuvad väljasõidud, milledest osa jääb isegi 40 euro piiresse.
Kui olime ootamisest väsinud, läksime poodi otsima. Sest nagu juba eelpool mainitud, lähemal asuvad poed ei hiilga just erilise mitmekesisusega. Kesklinnas oli Coop. Ostsin palju puuvilju. Muidugi selgus alles kassas, et need peab ise ära kaaluma. Mis aastal seda Eestis viimati tehtigi? Müüja lippas kaalu juurde. Järjekorras podisesid vanemad naisterahvad midagi. Aga pole hullu - ei saa solvuda, kui ei saa aru, mida kobisetakse.
Kuna ülikoolist antud kaardil ei olnud toidupoode märgitud, ei olnud me päris kindlad, kus me asume. Või noh, me arvasime, et teame, aga nagu Murphy on juba kord kuulutanud - ega ikka ei teadnud küll. Hakkasime oma arust lõikama. Ja jõudsime üsna kaugele enne kui tulid suuremad tänavad, mille juurde olid kaardil märgitud ka nimed. Perugias on päris palju pisikesi tänavaid. Lõpuks tuli vastu üks ülikooli töötaja. Kant pidi järelikult õige olema. Ilmusid viidad kirjaga "Universita per stranieri". Väga tore - olime päästetud.
Toimetasime toidupoolise koju ja läksime ülikooli tagasi lootuses, et saba on vähenenud. Oligi. Ukse taga istus 3 inimest, kantselei oli suletud. Tunniplaane polnud endiselt valmis saadud ja rahvas oli laiali aetud. Üks neiu teadis öelda, et homme hommikul kell kaheksa tasub tagasi tulla. Selge. Homme siis. Ma loodan, et need "homsed" samamoodi paljunema ei hakka kui "tunni aja pärast", sest vastasel juhul saab mul stipendium läbi enne kui ma üldse mõnda õppejõudu näen.


Vahepeal ei ole toimunud suurt midagi. Kardan, et kodumaale tagasi jõudes pean ette võtma tõsise internetivõõrutusravi.
Nobuko käis vahepeal ülikoolis oma stipendiumiasju ajamas. Tagasi tuli ta rõõmustava uudisega: loengud algavad esmaspäeval. Selle nädala esmaspäev on juba möödas. Järgmisel seega. 5 päeva pärast. Veel 5 päeva, kus ei toimu suurt midagi.
Või siiski? Ülehomme avaneb võimalus minna 26 euro eest Siennasse. Kes veel ei tea, mis toimub 2. juulil Sienas? Pole põhjust häbeneda, mina ka ei teadnud pool tundi tagasi. Aga valgustan nüüd ka teisi: seal leiab aset Palio di Siena, mis on iga-aastane suur festival. Toimub ta 2 korda suve jooksul - 2. juulil ja 15. augustil. Põhimõtteliselt on see hobuste võidusõit. Aga... Selle võidusõidu traditsioonid ulatuvad keskaega ning seetõttu kasutatakse ka tänapäeval vastavat rõivastust. Lisaks on kogu linn sel ajal keskaegse olemisega. Ja Siena on üldse üks põnev ajalooline linn, nii et sel ajal sinna sattuda oleks üsna huvitav.

Teine päev - kummaline korterikaaslane

Targemad lugejad on juba võib-olla aru saanud, et olen esimese päeva blogi kirjutanud tagantjärele. Asi seisneb nimelt selles, et internet saabus täna. See teeb mind rõõmsaks. See, et ta üldse siin on ja eriti veel WiFi kujul. Ma kujutan ette, et inimesed, kes on rohkem reisinud, saavad aru, et selline jalaga-segada-internet nagu meil Eestis tavaks on, ei ole seda mujal riikides hoopiski mitte. Sestap tuleb olla tänulik, iseäranis WiFi eest. Ja ma olengi. Ja kasutan seda kogu raha eest. Sest eestlasele on internet nagu must leib. Ma arvan, et Franca ei saa vist kunagi päriselt aru, millise suurepärase teoga ta hakkama sai, kui ta mulle parooli andis. Igatahes hakkan ma nüüd tänase päevaga otsast peale.
Öösel oli külm. Freddo cano, nagu kohalikud tavatsevad öelda. Hea, et Franca eile õhtul selle peale tuli, et mulle lisatekk anda. Ei ole vaja valesti tõlgendada - väljas on väga suvine. Lihtsalt meie pisike majake asub suuremate varjus ja seetõttu ei saa just kuigi palju päikest. Selle pärast on siin üsna külm. Ja niiske.
Hiinlanna lahkus hommikul peale kaheksat. Kuulsin, kuidas ta ukse lukku keeras. Ma ei viitsinud voodist välja ronida, sest mul poleks olnud talle suurt midagi öelda. Üritasin eile temaga juttu vesta. Ta oli küll lahke ja viisakas, aga üsna sõnaaher. Ma arvan, et režiim ei luba neil rääkida...
Igatahes hiinlanna lahkus ja ma olin korteris üksinda. Või vähemalt ma arvasin seda. Vannituppa minnes selgus, et mitte päris. Üks tegelane põrnitses mind. Arvasin algul, et ta on surnud, sest ta ei liigutanud, aga ilmselt ta kartis veel rohkem kui mina. Kui ma nüüd oma vastavastatud korterikaaslast kirjeldama pean, siis ütlen, et ta oli umbes 2,5 cm pikk, helepruuni nahaga, sugu määramata, iseloomult skorpion. Ja ka välimuselt. Ja üldse - skorpion mis skorpion. Sattusin segadusse - ma ei teadnud, et siinkandis sedasorti elukaid leidub. Helistasin Siimule. Unine Siim arvas, et sellised pisikesed ehk mürgised ei ole, aga targem oleks ta välja tõsta. Seda arvasin ka mina. Mõeldud - tehtud. Pistsin ta klaasi alla ja viskasin aknast välja. Kardan, et tegin talle haiget rohkem kui plaanis oli, sest ta üritas põgeneda ja pidin klaasi kõvemini vastu paberit suruma nii et üks ta jäse jäi korraks klaasi alla. Igatahes jäi ta ellu ja udjas kiiresti maja seina varju. Ma arvan, et talle meeldib siin. Sest siin on niiske. Ilmselt me kohtume veel.
Käisin korra ülikoolist läbi. Minus tekitab pisut hämmeldust, et välismaalstele mõeldud ülikooli vastuvõtutiim ei räägi just ülearu palju inglise keelt. Aga mulle ei meeldi ametlikke asju itaalia keeles ajada. Sest ma ei pruugi aru saada ja siis ma kirjutan mingile valele asjale alla või lähen valesse kohta või misiganes. Igatahes. Muidugi ma rääkisin nendega ikkagi inglise keeles. Vestlus oli umbes selline: "Kas te olete registreerunud" "Jah, ma olen registreerunud lühikursusele" "Ja te tulite Itaaliasse kohale ilma, et te oleks registreerunud?". Armas. Igatahes lõpuks me saime mõlemad asjast ühtmoodi aru ja ta hakkas ette lugema, mis mul homsel paigutustestil kaasas peab olema. "Juu niid joor äplikeisjon form" Bad vaaaiiii? Ma ju saatsin selle teile, miks ma selle veel kaasa oleks pidanud võtma? Ma arvan, et mul isegi õnnestus teda veenda, et "nõu ai dõunt niid it" aga igaks juhuks kaevasin ma selle oma kirjakastist üles ja printisin välja. Ilusa värvilise ja puha. Kusjuures ma kartsin, et printimine on oluliselt kallim, aga polnudki häda midagi. Eriti arvestades seda, et ma unustasin oma mälupulga Eestisse ja pidin poes prinditava faili plaadile kirjutama. Igatahes on mul homme hommikul enne 8.30 vaja olla ülikoolis. Ja sellest polegi väga lugu, sest siin ei saa nagunii eriti pikalt magada. Ehkki see oleks nagu eraldi maja (aga mitte päris, sest ühe seina küljes on siiski veel üks maja), on ikkagi suurepäraselt kuulda, mis toimub tänaval, naabrite juures ja kusiganes.
Kui ma olin ülikoolist tagasi jõudnud, käisin poest läbi. Ausõna, siin ei ole poodides mitte kui midagi. Ja suuremad poed on kaugel. Olin sunnitud tegema bolognese kastet ilma hakklihata ehk siis tomatikastet. Kusjuures ma ei saanud sinna panna ei sibulat, küüslauku ega basiilikut. Sest neid lihtsalt ei olnud poes. Ja isegi riivitud parmesani ei olnud. Olen segaduses. Vähemalt on mul šokolaadi, et elus püsida kuni jõuan mõne korralikuma poeni.
Söögitegemise (kui seda nii saab nimetada) käigus maadlesin pikalt gaasipliidiga. Ei tahtnud teine süttida hästi. Kartsin juba, et tikud saavad otsa ja pean hakkama kuivi pennesid järama.
Kui me Francaga internetti tekitasime, saabus üks külaline. Paistab, et ta tuleb siia elama. Ta on pärit Jaapanist ja ta nimi on Nobuko. Esmapilgul paistis üsna tore. Loodan, et on ka, sest ta kavatseb kuuks ajaks jääda. Ma ei tea, millal ta asjad toob, kas täna või homme. Paari päeva pärast pidi saabuma ka üks sakslanna.


Avastasin duši all käies, et seinte läbikostvus võib vahel päris tore olla. Keegi naabruses kuulas Metallicat. Ei pidanudki ise laulma. Sain keskenduda tähtsamatele asjadele nagu näiteks enda pesemine.
Jaapanlanna saabus veidi aega tagasi. Pakib praegu asju lahti. Ta tuleb ka homme paigutustestile. Positiivne on see, et ta ei oska eriti inglise keelt, niisiis peame omavahel itaalia keeles rääkima. Lõpetuseks oleks sobilik vältida segaduste tekkimist ja mainida, et artikli pealkiri ei viita Nobukole.

Esimene päev - rändamine

Päev algas vara, kodumaise aja järgi 5:30. Tallinna lennujaam on üks iseäranis huvitav koht - kästakse vara kohal olla, et check in sujuvalt kulgeks, ent kui ma 7 paiku kohale jõudsin, ei olnud järjekorras ühtegi inimest. Vabalt oleks võinud veel tund aega magada.
Igatahes. Lennuk väljus 8: 35 ja jõudis Riiga 9:30. Tegelikult tundus see aeg veel lühem. Jõudsin just klapid kõrva panna ja end mõnusalt sisse seada, kui juba neiu teatas, et maandumise ajal tuleb igasugu vidinad välja lülitada. Või kuivõrd mõnusalt ma end üldse saingi sisse seada? Iste oli mul varuväljapääsu juures, mistõttu pidin kogu oma maise vara kohe heaga üles kappi panema. Kõrval uksel ilutses suur punane silt. "Emergency use only". Kange tahtmine tekkis linki näppida. Eks keelatud vili ole ikka kõige magusam.
Link jäi siiski näppimata ja nagu juba öeldud 9:30 maandusime Riias. Järgmise lennuni jäi seega 1 tund ja 25 minutit surnuks lüüa. Kõht oli tühi. Hirmus tühi. Leidsin väikese kohviku. Kõik hinnad olid lattides. Lennujaamas. Ei oskagi nagu midagi öelda. Õnneks sai maksta ka eurodes, tagasi aga anti kohalikku raha. Mul oli seda võileiba väga vaja. Läti sendid, millele ma kasutusfunktsiooni ei leidnud panin korjanduskarpi. Ma ei tea küll päris täpselt, mille jaoks raha koguti, aga karbil ilutses naeratav laps. Ju siis õilsa eesmärgi nimel.
10:20 algas pardaleminek lennule Rooma (Fiumicino). Lennuki juurde sai bussiga. Bussis karbi sees oli väike karvane leedu koer. Vaesekesel oli palav ja vastik ja ta kraapis oma puuri seinu. Sõit oli pikk ja igav - kaks ja pool tundi tegevusetust. Süüa sai ainult raha eest. Jätsin vahele. Oma asukohta ajalises ja ruumilises plaanis tuli määrata maastiku järgi, sest kella funktsiooni täitev telefon oli kotis, kott kaugel (jälle varuväljapääs) ja vahekäigu ääres magas turske ja tõmmu leedu mees, keda ma äratama ei kippunud. Lõpuks hakkas paistma meri ning peagi teatas piloot laskumisest.
Üks mu sõber küsis kunagi: "Kas sa, Margit, tead ka kui suure osa oma elust me raiskame järjekordades seistes?", Kuldsed sõnad. Pagasit ootasin tund aega. Kõht oli tühi. Kuramuse šokolaadiautomaat oli katki ja röövis turistidelt eurosente midagi vastu andmata. Koristaja seletas itaalia keeles ja vehis kätega. Ühed ei saanud aru, teised tõlkisid. Kohvrid tulid kahes satsis ja otse loomulikult minu oma viimases.
Sain pagasi kätte ja asusin rongijaama otsima. Küsisin ühelt mundris noormehelt ning ta seletas lahkelt ja otse loomulikult väga kiiresti, kuhu minna. Üldjoontes sain aru ja ülejäänu osas läksin siltide järgi. Rongijaamas tabas mind rõõmus üllatus: ehkki turismiinfos ei osatud Perugia rongi kohta midagi mõistlikku vastata, suunati mind sealt piletikassase, kus oli äärmiselt abivalmis vanem meesterahvas, kes kirjutas mulle kenasti välja rongiajad ning andis pileti mitte ainult Terminisse, vaid ka ümberistumisega Perugiasse. Seega polnud mul rohkem vaja kassadega jaurata. Termini rongini jäi pisut aega ning püüdsin piletit komposteerida. Tint oli nähtavasti otsas. Toredate inimeste kaasabil leidsin töötava masina.
Kolme paiku jõudsin Terminisse. Järgmise rongini kaks ja pool tundi. Õige aeg toitumiseks. Silt caffeteria juurde näitas korrus allapoole. Ausalt öeldes ei arvanud ma oma kohvrisse 19,3 kg ladudes, et mul tuleks seda mööda treppe tarida. Mis ei tapa, teeb tugevaks.
Caffeteriat ei olnud. Oli mingi muu söögikoht, kergelt kiirtoidune ja kallite mahladega. Samas ei olnud mul huvi kogu oma elamisega mööda linna ringi tatsama hakata ning ohverdasin need mõned eurod. Ma olen alati arvanud, et teen päris head bolognese kastet ja veendusin selles järjekordselt süües ollust, mis seda vaid kaudselt meenutas.
Kõht täis asusin õiget platvormi otsima. Oli vaja minna üles tagasi. Lift oli katki. Seisin õnnetu näoga trepi alumisel astmel ning panin eelseisvaks katsumuseks vaimu valmis. Kusagilt ilmus mu kõrvale üks mees, haaras kohvri turjale, naeratas ja hakkas ülespoole liduma. Kohale jõudnud pani mu pagasi maha ning kogeles kohmetult, et oleks vaja süüa osta ja nii. Kergendasin pisut kukrut. WCsse jõudes hakkasin juba kahetsema. Masin nõudis läbipääsu eest 0,8 eurot ja teatas uhkelt "no change". Vaatasin nõutult oma viiekaid. Siiski, üks euro veel leidus. Suurepärane.
Vajalikud toimingu tehtud, asusin teele platvorm nr 2 poole. Kui tore! Veel treppe! Perroonile jõudsin tunnike enne rongi väljumist. Poetasin end istuma. 5 minutit... 10 minutit... Hakkasin fotoaparaadi režiime katsetama. Seepia perroon.... Must-valge perroon.... Tühi perroon.... Rongiga perroon... Kahjuks mitte minu oma. Kõlarist kostis iga poole minuti tagant teavet rongide ümbersuunamise kohta. Hakkas kõhe. Kolistasin koos kohvriga uuesti trepist alla, et igaks juhuks ekraani vaadata. Seisin ekraani ees oma arust just mitte kõige nõutuma näoga, kui juurde astusid kaks meesterahvast - üks koristaja ja teine tundmatus vormiriietuses. "Sinjoriina, kuhu te minna tahate? Perugiasse? Ahah. Siis peate võtma Ravenna rongi ja Folignos ümber istuma. Ah, et mis platvorm? Kohe vaatame. Teine platvorm. Jajah. Platvormid on üleval. Olete Ameerikast? Ahsoo, Eestist!" Ma ei tea, kas ta tõesti teadis, kus Eesti asub või üritas lihtsalt tarka nägu teha. Igatahes veendusin, et platvorm on õige ja kobisin üles tagasi. Avastasin, et perroon on pikem kui ma arvasin ja et rongid peatuvad teises otsas. No ja muidugi oli seal ka ekraan, kus oli kenasti kirjas Ravenna 17:30. Blondidel peaks üksi reisimine keelatud olema.
Varsti saabus rong. Vahekäigud olid kitsad ja kohvrit polnud kusagile panna. Üritasin seda üles upitada ning üks naine tuli appi. Jõudsime järeldusele, et kohver on liiga suur. Ligi astus üks noormees, kes teatas, et suurte kohvrite jaoks on vaguni ühes otsas eraldi koht. Suurepärane. Inimesed on siin abivalmid. Rong hakkas liikuma. Maastik muutus mägisemaks, kuivetunud põllud asendusid lopsakate istandustega, lagunevad kortermajad kenade ühepereelamutega. Läbi mägede viisid tunnelid, mistõttu kõrvad läksid pidevalt lukku.
Väljusin Folignos ja vahtisin segaduses ringi, kuhu poole jooksma peaks. Perroonil jalutas mingi asjapulk, vaatas üle õla mu piletit ja näitas veidi eemal seisva rongi poole. Uurisin, kus ja mil viisil ma pileti märgistama peaks. Onu viitas kollase masina poole. Eeldasin, et neid on ka teisel perroonil ja hakkasin liikuma, ent onu kahmas pileti ja komposteeris ära. No selge, selline on siis kontrolöri vorm...
Rongist helistasin Francale (korteri omanikule) ja teatasin, et saabun 19:37. Ta lubas jaama vastu tulla. Passisin pingsalt kella, et teada, millal maha minna. Kuuldes, et saabub jaam Perugia ja veel mingi pikk nimi hakkasin istmel nihelema. Üle vahekäigu istuv mees, kes oli mu vestlust pealt kuulnud, viibutas näppu ja ütles "Ei, ei, järgmine". Kõlarist teatati, et rong on 5 minutit graafikust maas. Olgu peale, järgmine siis.
Jaama jõudes ei leidnud ma Francat kohe üles. Võib-olla selle pärast, et ma ei saanud tema kirjeldusest päris hästi aru. Itaallased räägivad kohutavalt kiiresti. Õnneks on olemas telefonid. Korteri poole sõites rääkis ta Perugiast üldiselt ja näitas ära ka mõned vajalikud kohad, näiteks ülikooli, mis on umbes 3-minutise jalutuskäigu kaugusel.
Perugia on iseenesest väga huvitav koht, vana etruski linn, niisiis ajaloolistest vaatamisväärsustest ei tohiks puudust tulla. Asub ta künka otsas, tänavad on kitsad ja looklevad mitte ainult paremale-vasakule, vaid ka üles-alla. Majad on tihedalt üksteise vastu surutud ja igal pool on huvitavaid salapäraseid nurgataguseid.
Jõudsimegi kohale. Selgus, et see ei olegi päris korter, vaid rohkem nagu pisikene maja suurte majade vahel. Tegelikult päris mõnus, ainult et pisut niiske ja jahedavõitu. Tube on kolm, vannitube kaks. Köögis on olemas enam-vähem kõik vajalik. Siin elab ka üks hiinlanna, kes homme lahkub. Peale seda jään mõneks ajaks üksi. Sellega loen esimese päeva lõpetatuks.