Teine päev - kummaline korterikaaslane

Targemad lugejad on juba võib-olla aru saanud, et olen esimese päeva blogi kirjutanud tagantjärele. Asi seisneb nimelt selles, et internet saabus täna. See teeb mind rõõmsaks. See, et ta üldse siin on ja eriti veel WiFi kujul. Ma kujutan ette, et inimesed, kes on rohkem reisinud, saavad aru, et selline jalaga-segada-internet nagu meil Eestis tavaks on, ei ole seda mujal riikides hoopiski mitte. Sestap tuleb olla tänulik, iseäranis WiFi eest. Ja ma olengi. Ja kasutan seda kogu raha eest. Sest eestlasele on internet nagu must leib. Ma arvan, et Franca ei saa vist kunagi päriselt aru, millise suurepärase teoga ta hakkama sai, kui ta mulle parooli andis. Igatahes hakkan ma nüüd tänase päevaga otsast peale.
Öösel oli külm. Freddo cano, nagu kohalikud tavatsevad öelda. Hea, et Franca eile õhtul selle peale tuli, et mulle lisatekk anda. Ei ole vaja valesti tõlgendada - väljas on väga suvine. Lihtsalt meie pisike majake asub suuremate varjus ja seetõttu ei saa just kuigi palju päikest. Selle pärast on siin üsna külm. Ja niiske.
Hiinlanna lahkus hommikul peale kaheksat. Kuulsin, kuidas ta ukse lukku keeras. Ma ei viitsinud voodist välja ronida, sest mul poleks olnud talle suurt midagi öelda. Üritasin eile temaga juttu vesta. Ta oli küll lahke ja viisakas, aga üsna sõnaaher. Ma arvan, et režiim ei luba neil rääkida...
Igatahes hiinlanna lahkus ja ma olin korteris üksinda. Või vähemalt ma arvasin seda. Vannituppa minnes selgus, et mitte päris. Üks tegelane põrnitses mind. Arvasin algul, et ta on surnud, sest ta ei liigutanud, aga ilmselt ta kartis veel rohkem kui mina. Kui ma nüüd oma vastavastatud korterikaaslast kirjeldama pean, siis ütlen, et ta oli umbes 2,5 cm pikk, helepruuni nahaga, sugu määramata, iseloomult skorpion. Ja ka välimuselt. Ja üldse - skorpion mis skorpion. Sattusin segadusse - ma ei teadnud, et siinkandis sedasorti elukaid leidub. Helistasin Siimule. Unine Siim arvas, et sellised pisikesed ehk mürgised ei ole, aga targem oleks ta välja tõsta. Seda arvasin ka mina. Mõeldud - tehtud. Pistsin ta klaasi alla ja viskasin aknast välja. Kardan, et tegin talle haiget rohkem kui plaanis oli, sest ta üritas põgeneda ja pidin klaasi kõvemini vastu paberit suruma nii et üks ta jäse jäi korraks klaasi alla. Igatahes jäi ta ellu ja udjas kiiresti maja seina varju. Ma arvan, et talle meeldib siin. Sest siin on niiske. Ilmselt me kohtume veel.
Käisin korra ülikoolist läbi. Minus tekitab pisut hämmeldust, et välismaalstele mõeldud ülikooli vastuvõtutiim ei räägi just ülearu palju inglise keelt. Aga mulle ei meeldi ametlikke asju itaalia keeles ajada. Sest ma ei pruugi aru saada ja siis ma kirjutan mingile valele asjale alla või lähen valesse kohta või misiganes. Igatahes. Muidugi ma rääkisin nendega ikkagi inglise keeles. Vestlus oli umbes selline: "Kas te olete registreerunud" "Jah, ma olen registreerunud lühikursusele" "Ja te tulite Itaaliasse kohale ilma, et te oleks registreerunud?". Armas. Igatahes lõpuks me saime mõlemad asjast ühtmoodi aru ja ta hakkas ette lugema, mis mul homsel paigutustestil kaasas peab olema. "Juu niid joor äplikeisjon form" Bad vaaaiiii? Ma ju saatsin selle teile, miks ma selle veel kaasa oleks pidanud võtma? Ma arvan, et mul isegi õnnestus teda veenda, et "nõu ai dõunt niid it" aga igaks juhuks kaevasin ma selle oma kirjakastist üles ja printisin välja. Ilusa värvilise ja puha. Kusjuures ma kartsin, et printimine on oluliselt kallim, aga polnudki häda midagi. Eriti arvestades seda, et ma unustasin oma mälupulga Eestisse ja pidin poes prinditava faili plaadile kirjutama. Igatahes on mul homme hommikul enne 8.30 vaja olla ülikoolis. Ja sellest polegi väga lugu, sest siin ei saa nagunii eriti pikalt magada. Ehkki see oleks nagu eraldi maja (aga mitte päris, sest ühe seina küljes on siiski veel üks maja), on ikkagi suurepäraselt kuulda, mis toimub tänaval, naabrite juures ja kusiganes.
Kui ma olin ülikoolist tagasi jõudnud, käisin poest läbi. Ausõna, siin ei ole poodides mitte kui midagi. Ja suuremad poed on kaugel. Olin sunnitud tegema bolognese kastet ilma hakklihata ehk siis tomatikastet. Kusjuures ma ei saanud sinna panna ei sibulat, küüslauku ega basiilikut. Sest neid lihtsalt ei olnud poes. Ja isegi riivitud parmesani ei olnud. Olen segaduses. Vähemalt on mul šokolaadi, et elus püsida kuni jõuan mõne korralikuma poeni.
Söögitegemise (kui seda nii saab nimetada) käigus maadlesin pikalt gaasipliidiga. Ei tahtnud teine süttida hästi. Kartsin juba, et tikud saavad otsa ja pean hakkama kuivi pennesid järama.
Kui me Francaga internetti tekitasime, saabus üks külaline. Paistab, et ta tuleb siia elama. Ta on pärit Jaapanist ja ta nimi on Nobuko. Esmapilgul paistis üsna tore. Loodan, et on ka, sest ta kavatseb kuuks ajaks jääda. Ma ei tea, millal ta asjad toob, kas täna või homme. Paari päeva pärast pidi saabuma ka üks sakslanna.


Avastasin duši all käies, et seinte läbikostvus võib vahel päris tore olla. Keegi naabruses kuulas Metallicat. Ei pidanudki ise laulma. Sain keskenduda tähtsamatele asjadele nagu näiteks enda pesemine.
Jaapanlanna saabus veidi aega tagasi. Pakib praegu asju lahti. Ta tuleb ka homme paigutustestile. Positiivne on see, et ta ei oska eriti inglise keelt, niisiis peame omavahel itaalia keeles rääkima. Lõpetuseks oleks sobilik vältida segaduste tekkimist ja mainida, et artikli pealkiri ei viita Nobukole.