Ülejäänud tähtsad toimingud sain õnneks täna tehtud. Päev algas vara - 7 paiku. Magada oli külm. Naabrid lällasid jälle, ka lapsed. Siin kehtivad vist mingid teistsugused kasvatusreeglid. Igatahes kell 8:15 asutasime end Nobukoga ülikooli poole teele. Tegime tasemetesti. Selgus, et ma olen pisut targem kui ma senini arvanud olen. Vähemalt nende meelest. Mind määrati C1 gruppi, mis tekitas pisut segadust, kuna stipendium on mul kaheks kuuks, aga C1 kursused kestavad ühe või kolm kuud. Valisin esialgu ühekuise intensiivkursuse. Kolmkümmend loengut nädalas. Suurepärane.
Igatahes paistab, et siin on vabal ajal palju teha. Ka peale ootamise. Spordialade valik ülikoolis on peamiselt suunatud võitluskunstidele. Ehk õnnestub mul end siiski võrkpalli sokutada. Lisaks on peaaegu igal õhtul ülikoolis üritused, mis on tudengitele tasuta. Näiteks homme õhtul saab kuulata Tšaikovski muusikat. Mingi ebamäärane brožüür rääkis ka kõigi linna muuseumide ühisest külastuskaardist, hinnast muidugi mitte sõnagi. Ja tõeline maiuspala - nädalalõppudel toimuvad väljasõidud, milledest osa jääb isegi 40 euro piiresse.
Kui olime ootamisest väsinud, läksime poodi otsima. Sest nagu juba eelpool mainitud, lähemal asuvad poed ei hiilga just erilise mitmekesisusega. Kesklinnas oli Coop. Ostsin palju puuvilju. Muidugi selgus alles kassas, et need peab ise ära kaaluma. Mis aastal seda Eestis viimati tehtigi? Müüja lippas kaalu juurde. Järjekorras podisesid vanemad naisterahvad midagi. Aga pole hullu - ei saa solvuda, kui ei saa aru, mida kobisetakse.
Kuna ülikoolist antud kaardil ei olnud toidupoode märgitud, ei olnud me päris kindlad, kus me asume. Või noh, me arvasime, et teame, aga nagu Murphy on juba kord kuulutanud - ega ikka ei teadnud küll. Hakkasime oma arust lõikama. Ja jõudsime üsna kaugele enne kui tulid suuremad tänavad, mille juurde olid kaardil märgitud ka nimed. Perugias on päris palju pisikesi tänavaid. Lõpuks tuli vastu üks ülikooli töötaja. Kant pidi järelikult õige olema. Ilmusid viidad kirjaga "Universita per stranieri". Väga tore - olime päästetud.
Toimetasime toidupoolise koju ja läksime ülikooli tagasi lootuses, et saba on vähenenud. Oligi. Ukse taga istus 3 inimest, kantselei oli suletud. Tunniplaane polnud endiselt valmis saadud ja rahvas oli laiali aetud. Üks neiu teadis öelda, et homme hommikul kell kaheksa tasub tagasi tulla. Selge. Homme siis. Ma loodan, et need "homsed" samamoodi paljunema ei hakka kui "tunni aja pärast", sest vastasel juhul saab mul stipendium läbi enne kui ma üldse mõnda õppejõudu näen.
Vahepeal ei ole toimunud suurt midagi. Kardan, et kodumaale tagasi jõudes pean ette võtma tõsise internetivõõrutusravi.
Nobuko käis vahepeal ülikoolis oma stipendiumiasju ajamas. Tagasi tuli ta rõõmustava uudisega: loengud algavad esmaspäeval. Selle nädala esmaspäev on juba möödas. Järgmisel seega. 5 päeva pärast. Veel 5 päeva, kus ei toimu suurt midagi.
Või siiski? Ülehomme avaneb võimalus minna 26 euro eest Siennasse. Kes veel ei tea, mis toimub 2. juulil Sienas? Pole põhjust häbeneda, mina ka ei teadnud pool tundi tagasi. Aga valgustan nüüd ka teisi: seal leiab aset Palio di Siena, mis on iga-aastane suur festival. Toimub ta 2 korda suve jooksul - 2. juulil ja 15. augustil. Põhimõtteliselt on see hobuste võidusõit. Aga... Selle võidusõidu traditsioonid ulatuvad keskaega ning seetõttu kasutatakse ka tänapäeval vastavat rõivastust. Lisaks on kogu linn sel ajal keskaegse olemisega. Ja Siena on üldse üks põnev ajalooline linn, nii et sel ajal sinna sattuda oleks üsna huvitav.
No comments:
Post a Comment