Neljakümne teine päev - esimesed muljed uuest poisist

Eile sai pidu. Korterikaaslastega kogu koosseisus ja Susie sõpradega. Ja siit järelduvad mõned põhjused, miks ma arvan, et uus poiss on lihtsalt suurepärane:
Esiteks ei ole ta mingi nolk. Vastupidi, aastaid juba 26 ja läänemaailma ei vahi nagu vasikas uut aiaväravat. Iseäranis tore oli see, et kui eile klubis mingid jorsid ligi ajama hakkasid sai kenasti turvaliselt tema selja taha peitu pugeda.
Teiseks on lihtsalt ilus vaadata, kui vormis keha ja tagasihoidliku tatoveeringuga mees ilma särgita mööda korterit ringi töllab.
Ja kolmandaks kõige olulisemast. Tema tulek on sulatanud jää korteris. Saame nüüd Susannega täitsa hästi läbi. Tubade uksed korteris on pidevalt avatud. Kõik jagavad lahkelt oma asju teistega. Muusika mängib. Toimub reaalne suhtlus inimeste vahel.
Ja selle kõige tõestuseks riputan siia rõõmsa pererahva ühispildi:

Ja teine tore uudis veel. Kuri hiinakas ei olegi enam nii kuri. Palus vabandust, andsin andeks. Kultuuride kokkupõrkes ikka juhtub arusaamatusi. Paistab, et tema üritas pildi pealkirjaga komplimenti teha, aga välja kukkus nagu alati.

Neljakümne esimene päev - uus poiss

Täna hommikul saabus türklane. 10.30. Suhteliselt loogiline, et normaalsed inimesed magavad alles sellel ajal. Liiatigi veel laupäeva hommikul. Uksekell. Ootasin, et Susie avaks. Polnudki vaja, Franca marssis veidi aja pärast omal jõul sisse, ühes käes võtmekimp, teise otsas türklane. Seejärel avaldas kogu seltskond imestust, et ma alles magan. Jah, kujutate ette, mul on raske nädal olnud.
Saran on Istanbulist ning üldse mitte nii hirmus, kui Cem hoiatas. Arvatavasti selle pärast, et ta ei ole Euroopas üldse mitte esimest korda. Näiteks 5 aastat tagasi käis ta keelekursustel Firenzes. Ma arvan, et ta on ligi 30. Ja ma arvan, et see on hea, sest peale 25 eluaastat hakkab inimestel üldiselt mõistus koju tulema. Mul on sinna veel aega...
Muide, kõnekäänd "suitsetama nagu türklane" on täiesti õigustatud. Seda tõestas mulle juba Cem paar päeva tagasi, kui üheskoos vesipiipu tegime. Saran aga on ilmselt seesinane türklane, kelle järgi kõnekäänd üldse tekkis. Niisiis moodustasime Susiega ühisrinde: korteris suitsetamine keelatud!

Nüüd aga lisan mõned pildid, ehkki need kõik on olemas ka feissbukis. Sest emme tahab ka pilte näha. Ja kõik minu argumendid stiilis "isegi Rein Veidemannil on facebook" on siiani osutunud jõuetuks. Niisiis lubage esitleda:

Niki Amsterdamist


Frank Philadelphiast


Cem Ankarast ja Stephan Saksamaalt



Teni ja Mahshid Teheranist


Vahid Teheranist ja pool dirigent Albertot Argentiinast

Kolmekümne üheksas päev - karvavahetus

Et sellesinase itaalia meessoo eest pääseda lasin ka oma juustega üht koma teist ette võtta. Kogu nali läks küll üsna kulukaks, aga tulemus on seda väärt - isegi lõunamaade mõistes on mind nüüd raske blondiks liigitada. Ja ennäe! Kesklinnast kodu poole astudes sai mulle tavapärase 5-7 asemel osaks kõigest 2 kommentaari. Kasulik investeering.
Hiinlasest ei viitsi pikalt jahuda. Lühidalt: märkis mind facebookis fotol, mille pealkiri oli leebelt öeldes solvav. Täna hommikul uuris, miks ma temaga ei räägi. Selgitades lasin käiku suurema osa kuu aja jooksul omandatud parolaccidest, mida ei ole just vähe ning, ennäe, pealelõunaks oli pildike kadunud. Samas võib-olla kustutas selle fb meeskond, kellele ma vastava palve saatsin...
Mulle tundub, et see blogi on muutunud tüüpiliseks eestlaslikuks vingumiseks. Ei tea, kas on koduigatsus peal või mis... Aga tegelikult kui üks konkreetne ja mõned anonüümsed tropid välja jätta olen ma üldjoontes "õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head". Sest nad on tõepoolest ilusad ja head.
Ma olen vahelt mõned sündmused ära jätnud. Näiteks selle õhtu, kui Niki ära sõitis. Ausalt öeldes peale tema lahkumist on elu oluliselt vähem huvitav. Ja inimest, kellega ma võiksin arutleda nii mitmekülgsetel ja samas ka isiklikel teemadel ei ole lihtne leida. Võimalik, et võimatu. Niisiis olin ma väga kurb, kui buss ära sõitis. Nutsin natuke. Ei, ma ei häbene, sest nii hea sõbra pärast võib. Ja läksin tagasi kesklinna lootes näha trepil Franki, kes lahkus järgmisel hommikul. Aga kuna oli just sadanud, ei olnud seal kedagi ning Perugia tundus nii kohutavalt tühi ja mahajäetud, et ma läksin hoopis koju.
Naljakas sõna see kodu. Itaalia keeles tähendab see pesitsuspaika üldisemalt nii et küsimust, kas ma võin seda kohta juba koduks nimetada või ei, ei teki. Aga eesti keeles... Ma arvan, et see on hetkel tõesti kodu. Ja võib-olla, et kodu ongi seal, kus kohver seisab. Sest ehkki multikultuurse kooselamise rõõmud mind vahel sügavalt välja vihastavad jäävad mulle ikkagi minu 10 ruutmeetrit, kuhu mitte keegi tungida ei saa (sest võti on minu käes). Ja olgem ausad, sellel kümnel ruutmeetril olen ma arenenud päris jupi maad inimeseks saamise suunas. Niisiis - kodu.
Tänane õhtu on kodune. Ostsin rullbiskviiti. See on siin nii kohutavalt hea, et ma võin terve korraga ära süüa ja isegi kui ma paksuks lähen selle peale, ei juhtu suurt hullu miskit, sest uutes pükstes on ruumi küll. Ja kuna tänane õhtu on kodune, leian ma lõpuks ometi aega blogida.
Niki lahkumisest ma juba rääkisin. Ja mainisin, et ka Frank on läinud. Esmaspäeval läksid veel paar tegelast. Mõelda, täna on ju alles neljapäev, aga tundub nagu sellest kõigest oleks terve igavik.
Pühapäeval järve ääres kohtasime ühte sakslasest õpetajat, kes veedab kultuurset puhkust reisides mööda Itaaliat. Ta ühines meie seltskonnaga ja ausalt öeldes oli mul hea meel, sest millest olekski mul olnud terve päeva Zachiga (kuri hiinakas) rääkida. Ta pidi jääma ainult kaheks ööks, aga tegelikult lahkus ta alles eile õhtul. Perugia läheb inimestele hinge.
Eks ta läheb hinge ka mulle, aga ma tunnen juba vaikselt, kuidas rutiin tekib ja ma tahaks kohta vahetada. Sest inimesed ei ole enam samad ja need, kes on jäänud, on liiga samad. Mitte miski ei üllata enam. Üksluisus väsitab. Ma tahaks tunda uuesti seda esimese paari nädala seletamatut vaimustust, aga ma lihtsalt ei oska enam. Sest kõik on sama. Ma kardan kohutavalt, et isegi panoraam jätab mind varsti ükskõikseks. Ja selle pärast ei julge ma teda mõned päevad vaatama minna. Sest muidu ma võib-olla ei mäletagi enam seda vaimustust, mis mind esmapilgul haaras. Seda tunnet, kuidas kogu maailm on mu peo peal, kui ma istun üleval linnamüüril. Ja et ma homme võib-olla istun mõnel teisel linnamüüril mõnel teisel maal mõnede teiste inimestega. Päev päevalt saab mulle selgemaks, et see on võimatu. Et ei tule teist maad ja teist müüri. Inimene pole lind.

Kolmekümne kaheksas päev - karvaeemaldus

Täna lõikasin Giovannil juukseid. 10 eurot kokku hoitud. Aga närvikulu see-eest missugune. Eks ta kartis algul ikka päris korralikult. Mina ka. Suhteliselt raske on mingit soengut tekitada, kui inimene on nii karvane, et sa ei saa isegi aru, kas ta on su poole näo või seljaga. Peale tunniajast nõutut nüsimist sain asja käppa ja tulemus oli päris hea. Ja mis veel selgus - täitsa kena poiss oli peidus selle karvakuhja all.
Pühapäeval käisin järve ääres. Ühe hiinlasega, kes algul tundus normaalne, aga eile selgus, et ta on ikka valus aferist. Aga sellest hiljem. Kõik räägivad, et järv on ujumiskõlbmatu. Ega ma ei uskunud. Aga neil on ikka pagana õigus. See on lihtsalt jälk. Põhi on pehme ja iga sammuga vajub jalg umbes 15cm mudasse. Vesi ei lähe mitte kunagi sügavaks ja veealune lillestik sarnaneb oma ligitikkuvuselt hämmastaval kombel itaalia meessooga.
Ja itaalia meessoost võiks ma kirjutada oioioi kui pikalt.

Kolmekümne kolmas päev - vihm

See algas eile õhtul. Parasjagu siis, kui õhtustasime kogu karja äraminejate ja jääjatega. Vihm. Lõpuks ometi. Õhk oligi juba tolmune ja küünenahad kuivanud. Jooksime trepile. Sellele tillukesele lapile, kus katus peakohal. Pudeli sisu vähenes jõudsasti ja sellega proportsionaalselt ka rahvas. Kuni järele jäid viimased 4 vaprat. Aku sai tühjaks - muusika lõppes. Mida teha? Frank teatas, et tema toakaaslased on kõik läinud ja kapis ootab pudel veini. Suurepärane. Ausalt öeldes olime seda ettepanekut juba mõnda aega oodanud.
Frank on huvitav. Ta on pärit Philadelphiast ja Perugias juba üsna mitmendat korda. Sedapuhku Umbria jazzi ajal toimunud muusikute suvekooli asjus. Lisaks saksofonile mängib ta veel akordioni ja klaverit ning kommentaari tema hääle kohta on lihtsalt võimatu sõnadesse suruda. Ning veel, asi mis teeb mind tõeliselt kadedaks, homme alustab ta oma Itaalia-trippi, mille finantsid kogub erinevates linnades tänavatel musitseerides. Ega mul midagi selle vastu küll poleks, kui saaksin kaasa minna. Arvestades kogu eelnevat on ilmselge, et ülejäänud osa õhtust möödus muusika saatel. Sedapuhku akordioniga.
Vihm tugevnes. Jooksime õue. Ma arvan, et on vähe asju, mis oleksid ilusamad kui öösel kell 2 Perugia vanalinna kitsal tänaval vihma käes laulda-tantsida.

Kolmekümne teine päev - ja kõik asuvad teele...

... sest kõik peavad asuma teele. Ja nii ongi üks kuu läinud. Ja rahvas läheb koju. Täna hommikul lahkus üks prantslanna koorist. Lugeja ilmselt järeldsab, et eile sai pidu. Ja õigesti järeldab. Sest eile sai pidu. Ja täna hommikul ma esimesse loengusse ei jõudnud.
Homme lähevad Niki, Klaus ja Frank. Mannaggia! Kusjuures tänaseks on mul kokku lepitud pisike istumine toakaaslastega, kuna Nobuko läheb laupäeval. Ausalt öeldes tundub selline asjade korraldus mulle äärmiselt vale, kuna laupäevani on jõhkralt aega veel, aga homme on ju juba... homme! Sedaenam, et kui ma peaksin valima korterikaaslaste ja Niki vahel... See selleks. Igatahes lähen ma vähemalt Nikiga õhtust sööma.
Perugias elada oleks võrdlemisi masendav. Seltskond vahetub iga paari kuu tagant ehk parasjagu siis kui sõprus sõlmitud. Muidugi saab alati külla minna, ega see Euroopa ju nii suur olegi. Aga see pole enam see. Inimesed muutuvad. Teemad muutuvad. Ja muidugi on ka kohalikud, aga kohalikega pole suurt mõtet läbi käia, sest nad on liiga suletud. Ja sina oled alati võõras. Läbisõitja. Ja võib-olla on nad sedaenam suletud, et teavad - sõprusel pole mõtet, sest varem või hiljem lähevad kõik.
Ja tulevad. Näiteks nädalalõpus saabub keegi noormees Türgist. Nobuko asemele. Vahel ma vaatan seda korterit ja mõtlen, et huvitav kui palju rahvast siit läbi on voorinud. Millise taustaga? Millistest maailma nurkadest? Kes lõhkus ära köögitooli ja kes selle teibiga uuesti kinni pani? Kes eemaldas poti kaanelt nupu muutes selle kasutamiskõlbmatuks? Kes veel on kasutanud teist sissepääsu, et öösiti sisse ja välja hiilida ilma toakaaslasi äratamata? Kelle jäätis ja mis ajast on sügavkülmas? Õnnetu linn...
Aga igatahes tuleb noormees Türgist ja kõik hakkab otsast peale: "kuidas su nimi on? väga meeldiv. mis linnast? aasooh... kauaks sa jääd? mis kursus? lähen välja õhtul, tuled ka?" See viimane aga võib-olla ei olegi nii hea idee. Vähemalt meenutades eileõhtust diskussiooni Cemiga. Diskussiooni türgi meeste mõttemaailmast ja ettekujutlustest lääne naiste suhtes, milles Cem peaks üsna kodus olema, olles Türgi päritolu. Igatahes lubas ta tüübi üle vaadata, vajadusel vanema venna sõnad peale lugeda ja kui asi eriti hulluks osutub ehk ka mõistuse pähe taguda.

Kahekümne viies päev -

Niisiis. Asutasin end reede õhtul rahvaga kokku saama ja väljusin tunnike varem, et pisut kohvitada. Ja otse loomulikult, olles sinisilmne blond, ei pidanud ma seda üksinduses tegema. Tänaval astus mu juurde üks meesterahvas ja uuris kust ma pärit olen. Nagu ikka, pakkus algul Venemaad. Pole hullu, annan andeks. Kuuldes aga, et olen Eestist, sattus mees vaimustusse, kuna 10 aasta tagune reis oli talle nähtavasti sügava mulje jätnud. Igal juhul ühines ta minu kohviplaaniga, mis venis ühelt tunnilt kahele ning, olles giid, pakkus et võib mulle mingi päev Perugiat näidata. See mingi päev saab olema täna õhtul.
Aga hüpates nüüd tagasi minevikku. Jäin kohtumisele tunnikese hiljaks, aga sest polnud midagi, kuna ka nemad ei olnud veel väljunud ja niisiis pidin minema Annalisa juurde, kus toimus juba mitmendat tundi õhtusöök. Rahvast oli päris palju, sisuliselt kogu koor. Sai kitarri näppida. Giovanni mängis trompetit ja päris pagana hästi. Kesköö paiku asutasime end kontserdile ja otse loomulikult jõudsime üsna viimasteks lugudeks. Peale kontserti jäime veel veidikeseks piazzale ja Giovanni kütkestas möödakäijaid (ja meid nagunii) mõne trompetipalaga. Varsti teatas Vahid (üks iraani soost noormees), et läheb koju. Uurisin, et kas võin ka temaga minna, kuna suund sama ja kell juba üsna palju ka. Tema aga arvas, et on parem kui lähen teistega, kuna tal on vaja diskuteerida ühe tegelasega ning osutas neiule, kes järelikult, mõtlesin, pidi olema tema neiu. Ja ega ma mööda pannudki. Ning sellele järgneb üks huvitav lugu, mis kuulub rubriiki "pühapäev". Aga enne kirjutan laupäevast, nii et kannatust!

Laupäeva varahommikul, kusagil 2 ja 3 vahel, jõudsin koju. Sain magada vaid paar-kolm tundi, kuna kell 6:45 toimus väljasõit Firenze kartuuslaste kloostrisse ja Pisasse. Õnneks oli bussisõit üsna pikk. Klooster oli kena. Lisaks tutvusin ühe nunnaga, kes õpib samuti itaalia keelt, aga teises hoones. Pisal polnud ka viga. Kui jätta mainimata pisiasi, et torni ronimiseks tuleb maksta 15 eurot. Vaffanculo! Õite mul vaja teie torni! Selle raha eest sain hoopis normaalse lõunasöögi, veiniga ja puha. Või tegelikult... Tegelikult oli lugu nii, et üsna varsti peale sööma asumist ilmus kõrvallauda üks meesterahvas, kes pidas kõrvalmajas hostelit. Ajasime algul niisama juttu, siis pakkus, et võib näidata hostelit ja linna. Mõtlesin, et olgu peale, väljasõiduni on tunnike. Toidu eest ma aga maksma ei pidanudki. Siin loevad tutvused. Hostel oli päris kena. Kui veel Pisasse peaks sattuma, siis tean kuhu pöörduda. Edasi tegime väikese tiiru linna peal. Siis välgatas Raffaelil mõte, et tahaks hirmsasti mulle midagi mälestuseks osta. Peale mõneminutilist vaidlemist andsin alla ja valisin välja pruunid kõrvarõngad, kuna tahtsin selliseid nagunii osta. Aga kuna vaidlus ja valimine võtsid oma aja, oli kell juba ohtlikult lähedal 17:30le - ajale, mil pidi väljuma buss. Parklast, mis asus 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Mida teha? Ainus väljapääs oli auto. Analüüsisin olukorda. Mehike paistis sõbralik ja ohutu. Heakene küll, ronisin autosse. Ja valik osutus õigeks. Gaas põhja ning 5 minutiga olime parklas. Lippasin bussi. Ja selgus, et kogu kiirustamine oli asjata. Sest mõnedel tsikkidel oli ikka väga manjaana. Lahkusime parklast 17:50. Siinkohal tänud reisikaaslastele selle suurepärase võimaluse eest veeta aega palavas bussis, sest teatavasti seisva masina konditsioneer ei ole just suurem asi.

Ja siis saabus pühapäev. Päeval vaatasime Nobukoga animafilmi, mida pidime tegelikult vaatama juba tükk aega tagasi, aga katsu sa ülikoolilinnas graafikuid kooskõlastada. Jõudsin järeldusele, et jaapani animatsioonid on tegelikult päris lahedad.
Õhtul pidin kokku saama Amiriga (teine iraani noormees). Tegin aega parajaks jazzi kuulates ja varsti asus minu juurde keegi meesterahvas ja alustas juttu. Iseenesest oli tegemist üsna meeldiva vestluskaaslasega, kui jätta välja mõned komplimendid ja roosi kinkimine. Helistasin Amirile. 15 minutit. Suurepärane! Mehike jättis mulle oma numbri, mina talle enda oma mitte. Lubasin helistada. Tegelikult mulle üldse ei meeldi valetada, nii et pisut paha tunne jäi, aga mis seal ikka. Lippasin purskkaevu juurde ja varsti saabusid Amir ja Vahid. Vahid palus vabandust. Uurisin mispärast. Selle pärast, et ta reedel oli sedasi minema jooksnud. Uurisin, et mis juhtus. Tuleb välja, et neiu oli korraliku stseeni teinud. Kuna siin ilmselt ei ole tavaks, et erinevat sugu inimesed sõbrad on, ei meeldinud talle vist meie liiga sage ja sisutihe vestlemine. Niisiis järgnes tol õhtul küsitlusvoor teemal: kes ta on? kaua sa teda tunned? mis värk teil on? Võeh, itaalia naised! Vahid lippas koorikaaslaste (ja tüdrukuga) kokku saama andes mõista, et kahte seltskonda ühendada on sedapuhku võimatu. Jäime Amiriga kahekesi. Peagi saabusid 2 iraani tüdrukut - Mahshid ja neiu kelle nime ma ei tea. Hakkasime lahmaatima. Martini on siin häbitult odav, kas teate? Läksime jatsu kuulama. Tantsisime. Miks ma seda eraldi mainin? Sest itaallased ei tantsi. Sellist asja nagu Viljandi folgil, paljajalu vihmas... Unustage ära! Ja üldiselt meid vahiti üsna imelikult. Aga meid ei huvitanud ülearu palju, sest martini oli endiselt odav.
Poole kahe paiku aga neiud lahkusid. Õigemini tahtis koju minna see mis-ta-nimi-oligi ja otse loomulikult ei julgenud ta seda üksi teha ning Mahshid pidi kaasa minema. Läksime Amiriga koju riideid tooma, kuna väljas oli kõigest 22 kraadi ja mul oli jube külm. Kohastumine. Kesklinnas on üks lahe koht, kust avaneb vaade kogu linnale. Ja ka teistele linnadele, kuna Perugia on künka otsas. Laulsin "Siidilippu ja hõbepurjeid", kuna Amiril on sellest juba kergekujuline sõltuvus tekkinud. Kolme paiku sai Vahid lõpuks tulema. Nende kahe seltskond põhjustab tõsiseid krampe kõhulihastes. Kogu tekst kuulub absurdihuumori valdkonda. Ja eriti kino on kuulata, kuidas kaks iraani ateisti koraani kallal võtavad. Kojujõudmise kellaaeg mulle ei meenu, aga pakuks peale 4.

Esmaspäeval olin tubli. Käisin kõigis loengutes ning vahepeal suutsin üles leida ülikooli söökla, kus 2 euro eest võib ära toita ühe korraliku põhjamaa meesterahva. Minu jaoks oli seda selgelt liiga palju, aga kuna ma olin ikkagi maksnud, libistasin vähemalt puuviljad kotti, et loengute vahepeal jätkata. Kirjandus oli seekord isegi peaaegu huvitav. Mitte selle pärast, et ta oleks rääkinud vähem hüplikult ja lihtsama sõnavaraga kui tavaliselt, vaid selle pärast, et ta rääkis Calvinost ning ma suutsin isegi jälgida, kus maal ta omadega on. Siinkohal siirad tänud Ülar Ploomile, kes on andnud mulle põhja, mis muudab kaasaegse kirjanduse loengu talutavaks.
Päeval naases Niki, kes oli veetnud lõbusa nädalavahetuse Campo Bassos sõprade juures. Läksime õhtustama ja muljetama. Pidime ka koori-rahvaga kohtuma, aga mu telefoni aku suutis mind järjekordselt rõõmustada. Niisiis läksime koju. Mina telefoni laadima, Niki magama - 5 tunnine reis võib olla üsna väsitav. Kui aku oli hakanud juba ilmet võtma, lippasin tagasi purskkaevu juurde, kus Ettore (koori pianist) teisi ootas. Nüüd ootasime kahekesi. Ja ootasime. Ja ootasime. Juba 45 minutit. Helistasime. "Jaa, me kohekohe jõuame!". Veel 15 minutit. "Kuule lähme võtame juua midagi!" Jõudsime tagasi ja istusime kirikutrepile jooma nagu siin tavaks on. Kuna kõik on nii tublid katoliiklased ja puha. Veel 15 minutit. Ja siis nägime tuttavaid kujusid lähenemas. Järgnes pikk joru vabandusi ja lugu oli unustatud. Keegi avastas, et trepi käsipuu küljes saab lõuga tõmmata. Testosterooni tase tõusis. Kes on kõige tugevam/vägevam/ilusam jne? Hakati biitsepsit vaatlema. Cem paljastas kõhu. Järgnes arutelu teemal kaenlaalused karvad. Arvasime Lauraga, et oleme liiga noored ja rikkumatud, et sellised perverssusi näha. Poisid rahunesid maha. Osa seltskonnast arvas, et võiks hakata kodu poole liikuma. Giovanni ja mina arvasime, et ei ole kell veel sealmaal ja läksime hoopis ühe teise kiriku juurde, mis asub keskusest väljas puude vahel ja on öösiti üldse huvitav ja salapärane. Trompet. Gio üritas mulle ka õpetada, kuidas see müstiline asi ikkagi töötab. Aga kuna kõige eelduseks on mingi salapärane põristamine huultega lõppes iga katse sellega, et ma hakkasin naerma. Selge, et trompetimängijat minust ei saa. Pole hullu, katsun üle saada.