Kahekümne viies päev -

Niisiis. Asutasin end reede õhtul rahvaga kokku saama ja väljusin tunnike varem, et pisut kohvitada. Ja otse loomulikult, olles sinisilmne blond, ei pidanud ma seda üksinduses tegema. Tänaval astus mu juurde üks meesterahvas ja uuris kust ma pärit olen. Nagu ikka, pakkus algul Venemaad. Pole hullu, annan andeks. Kuuldes aga, et olen Eestist, sattus mees vaimustusse, kuna 10 aasta tagune reis oli talle nähtavasti sügava mulje jätnud. Igal juhul ühines ta minu kohviplaaniga, mis venis ühelt tunnilt kahele ning, olles giid, pakkus et võib mulle mingi päev Perugiat näidata. See mingi päev saab olema täna õhtul.
Aga hüpates nüüd tagasi minevikku. Jäin kohtumisele tunnikese hiljaks, aga sest polnud midagi, kuna ka nemad ei olnud veel väljunud ja niisiis pidin minema Annalisa juurde, kus toimus juba mitmendat tundi õhtusöök. Rahvast oli päris palju, sisuliselt kogu koor. Sai kitarri näppida. Giovanni mängis trompetit ja päris pagana hästi. Kesköö paiku asutasime end kontserdile ja otse loomulikult jõudsime üsna viimasteks lugudeks. Peale kontserti jäime veel veidikeseks piazzale ja Giovanni kütkestas möödakäijaid (ja meid nagunii) mõne trompetipalaga. Varsti teatas Vahid (üks iraani soost noormees), et läheb koju. Uurisin, et kas võin ka temaga minna, kuna suund sama ja kell juba üsna palju ka. Tema aga arvas, et on parem kui lähen teistega, kuna tal on vaja diskuteerida ühe tegelasega ning osutas neiule, kes järelikult, mõtlesin, pidi olema tema neiu. Ja ega ma mööda pannudki. Ning sellele järgneb üks huvitav lugu, mis kuulub rubriiki "pühapäev". Aga enne kirjutan laupäevast, nii et kannatust!

Laupäeva varahommikul, kusagil 2 ja 3 vahel, jõudsin koju. Sain magada vaid paar-kolm tundi, kuna kell 6:45 toimus väljasõit Firenze kartuuslaste kloostrisse ja Pisasse. Õnneks oli bussisõit üsna pikk. Klooster oli kena. Lisaks tutvusin ühe nunnaga, kes õpib samuti itaalia keelt, aga teises hoones. Pisal polnud ka viga. Kui jätta mainimata pisiasi, et torni ronimiseks tuleb maksta 15 eurot. Vaffanculo! Õite mul vaja teie torni! Selle raha eest sain hoopis normaalse lõunasöögi, veiniga ja puha. Või tegelikult... Tegelikult oli lugu nii, et üsna varsti peale sööma asumist ilmus kõrvallauda üks meesterahvas, kes pidas kõrvalmajas hostelit. Ajasime algul niisama juttu, siis pakkus, et võib näidata hostelit ja linna. Mõtlesin, et olgu peale, väljasõiduni on tunnike. Toidu eest ma aga maksma ei pidanudki. Siin loevad tutvused. Hostel oli päris kena. Kui veel Pisasse peaks sattuma, siis tean kuhu pöörduda. Edasi tegime väikese tiiru linna peal. Siis välgatas Raffaelil mõte, et tahaks hirmsasti mulle midagi mälestuseks osta. Peale mõneminutilist vaidlemist andsin alla ja valisin välja pruunid kõrvarõngad, kuna tahtsin selliseid nagunii osta. Aga kuna vaidlus ja valimine võtsid oma aja, oli kell juba ohtlikult lähedal 17:30le - ajale, mil pidi väljuma buss. Parklast, mis asus 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Mida teha? Ainus väljapääs oli auto. Analüüsisin olukorda. Mehike paistis sõbralik ja ohutu. Heakene küll, ronisin autosse. Ja valik osutus õigeks. Gaas põhja ning 5 minutiga olime parklas. Lippasin bussi. Ja selgus, et kogu kiirustamine oli asjata. Sest mõnedel tsikkidel oli ikka väga manjaana. Lahkusime parklast 17:50. Siinkohal tänud reisikaaslastele selle suurepärase võimaluse eest veeta aega palavas bussis, sest teatavasti seisva masina konditsioneer ei ole just suurem asi.

Ja siis saabus pühapäev. Päeval vaatasime Nobukoga animafilmi, mida pidime tegelikult vaatama juba tükk aega tagasi, aga katsu sa ülikoolilinnas graafikuid kooskõlastada. Jõudsin järeldusele, et jaapani animatsioonid on tegelikult päris lahedad.
Õhtul pidin kokku saama Amiriga (teine iraani noormees). Tegin aega parajaks jazzi kuulates ja varsti asus minu juurde keegi meesterahvas ja alustas juttu. Iseenesest oli tegemist üsna meeldiva vestluskaaslasega, kui jätta välja mõned komplimendid ja roosi kinkimine. Helistasin Amirile. 15 minutit. Suurepärane! Mehike jättis mulle oma numbri, mina talle enda oma mitte. Lubasin helistada. Tegelikult mulle üldse ei meeldi valetada, nii et pisut paha tunne jäi, aga mis seal ikka. Lippasin purskkaevu juurde ja varsti saabusid Amir ja Vahid. Vahid palus vabandust. Uurisin mispärast. Selle pärast, et ta reedel oli sedasi minema jooksnud. Uurisin, et mis juhtus. Tuleb välja, et neiu oli korraliku stseeni teinud. Kuna siin ilmselt ei ole tavaks, et erinevat sugu inimesed sõbrad on, ei meeldinud talle vist meie liiga sage ja sisutihe vestlemine. Niisiis järgnes tol õhtul küsitlusvoor teemal: kes ta on? kaua sa teda tunned? mis värk teil on? Võeh, itaalia naised! Vahid lippas koorikaaslaste (ja tüdrukuga) kokku saama andes mõista, et kahte seltskonda ühendada on sedapuhku võimatu. Jäime Amiriga kahekesi. Peagi saabusid 2 iraani tüdrukut - Mahshid ja neiu kelle nime ma ei tea. Hakkasime lahmaatima. Martini on siin häbitult odav, kas teate? Läksime jatsu kuulama. Tantsisime. Miks ma seda eraldi mainin? Sest itaallased ei tantsi. Sellist asja nagu Viljandi folgil, paljajalu vihmas... Unustage ära! Ja üldiselt meid vahiti üsna imelikult. Aga meid ei huvitanud ülearu palju, sest martini oli endiselt odav.
Poole kahe paiku aga neiud lahkusid. Õigemini tahtis koju minna see mis-ta-nimi-oligi ja otse loomulikult ei julgenud ta seda üksi teha ning Mahshid pidi kaasa minema. Läksime Amiriga koju riideid tooma, kuna väljas oli kõigest 22 kraadi ja mul oli jube külm. Kohastumine. Kesklinnas on üks lahe koht, kust avaneb vaade kogu linnale. Ja ka teistele linnadele, kuna Perugia on künka otsas. Laulsin "Siidilippu ja hõbepurjeid", kuna Amiril on sellest juba kergekujuline sõltuvus tekkinud. Kolme paiku sai Vahid lõpuks tulema. Nende kahe seltskond põhjustab tõsiseid krampe kõhulihastes. Kogu tekst kuulub absurdihuumori valdkonda. Ja eriti kino on kuulata, kuidas kaks iraani ateisti koraani kallal võtavad. Kojujõudmise kellaaeg mulle ei meenu, aga pakuks peale 4.

Esmaspäeval olin tubli. Käisin kõigis loengutes ning vahepeal suutsin üles leida ülikooli söökla, kus 2 euro eest võib ära toita ühe korraliku põhjamaa meesterahva. Minu jaoks oli seda selgelt liiga palju, aga kuna ma olin ikkagi maksnud, libistasin vähemalt puuviljad kotti, et loengute vahepeal jätkata. Kirjandus oli seekord isegi peaaegu huvitav. Mitte selle pärast, et ta oleks rääkinud vähem hüplikult ja lihtsama sõnavaraga kui tavaliselt, vaid selle pärast, et ta rääkis Calvinost ning ma suutsin isegi jälgida, kus maal ta omadega on. Siinkohal siirad tänud Ülar Ploomile, kes on andnud mulle põhja, mis muudab kaasaegse kirjanduse loengu talutavaks.
Päeval naases Niki, kes oli veetnud lõbusa nädalavahetuse Campo Bassos sõprade juures. Läksime õhtustama ja muljetama. Pidime ka koori-rahvaga kohtuma, aga mu telefoni aku suutis mind järjekordselt rõõmustada. Niisiis läksime koju. Mina telefoni laadima, Niki magama - 5 tunnine reis võib olla üsna väsitav. Kui aku oli hakanud juba ilmet võtma, lippasin tagasi purskkaevu juurde, kus Ettore (koori pianist) teisi ootas. Nüüd ootasime kahekesi. Ja ootasime. Ja ootasime. Juba 45 minutit. Helistasime. "Jaa, me kohekohe jõuame!". Veel 15 minutit. "Kuule lähme võtame juua midagi!" Jõudsime tagasi ja istusime kirikutrepile jooma nagu siin tavaks on. Kuna kõik on nii tublid katoliiklased ja puha. Veel 15 minutit. Ja siis nägime tuttavaid kujusid lähenemas. Järgnes pikk joru vabandusi ja lugu oli unustatud. Keegi avastas, et trepi käsipuu küljes saab lõuga tõmmata. Testosterooni tase tõusis. Kes on kõige tugevam/vägevam/ilusam jne? Hakati biitsepsit vaatlema. Cem paljastas kõhu. Järgnes arutelu teemal kaenlaalused karvad. Arvasime Lauraga, et oleme liiga noored ja rikkumatud, et sellised perverssusi näha. Poisid rahunesid maha. Osa seltskonnast arvas, et võiks hakata kodu poole liikuma. Giovanni ja mina arvasime, et ei ole kell veel sealmaal ja läksime hoopis ühe teise kiriku juurde, mis asub keskusest väljas puude vahel ja on öösiti üldse huvitav ja salapärane. Trompet. Gio üritas mulle ka õpetada, kuidas see müstiline asi ikkagi töötab. Aga kuna kõige eelduseks on mingi salapärane põristamine huultega lõppes iga katse sellega, et ma hakkasin naerma. Selge, et trompetimängijat minust ei saa. Pole hullu, katsun üle saada.