Järjekordne tagantjärele postitus. Kvaliteedi eest ei julge ma vastutust võtta, sest olen ikka veel unine.
Et jõuda kella 7ks bussile, pidime ärkama kell 6. Siin on see suhteliselt lihtne, sest poeomanikud ja muidu tööinimesed hakkavad umbes sel ajal ettevalmistusi tegema ja itaallastel on mingi anatoomiline eripära, et nad ei suuda vertikaalasendis vait olla. Keset nädalat 9ni magamine nõuab suurt vaimset pingutust või ka täielikku ignorantsi.
Igatahes jõudsime kenasti bussile. Juba esimese 5 minuti jooksul purustati meie unelm bussis edasi magada. Järgnes poolteist tundi (täpselt nii kaua kestab teekond Perugiast Sienasse) ajalooloengut. Hiljem osutus see muidugi väga kasulikuks.
9: 30 jõudsime niisiis Sienasse. Giid saatis meid San Domenico kirikuni ja sellega oli tema osa lõppenud. Võiks arvata, et jooksime suurest vabadusest hullununa mööda linna laiali, aga tegelikult olime üsna nõutud. Võidusõit algab alles õhtul. Mida teha kogu selle vaba ajaga? Seadsime sammud turismiinfo poole, et leida kaarti, mille abil selles Itaaliale omases korratus tänavaterägastikus orienteeruda. Boonusena saime kaasa päeva suursündmuse ajakava.
Kuna lõviosa päevast möödus linnas sihitult ringi lonkides, kirjeldan nüüd pisut, milline on Siena. See ei ole kuigi suur linn. Arhitektuurilt on ta väga sarnane Perugiaga ning paikneb samuti küngastel, mistõttu ronimist on seal rohkem kui rubla eest. Või pigem euro, sest just üks euro tuleb välja käia inimesel, kes soovib linna siseneda - juba linn ise on ajalooline vaatamisväärsus. Siena on jagatud contradadeks, keskajal oli neid mitukümmend, kuid juba sajandeid on nende arvuks 17. Contrada on nagu väike haldusüksus linna sees. Neil kõigil on oma kirik ja oma lipp. Palio di Siena on contradade vaheline võiduajamine, mis toimub igal suvel 2 korda. Korraga mahub jooksma vaid kümme hobust ning osalejad valitakse loosi alusel. Need seitse, kes 2. juulil ei võistle, jooksevad 16. augustil ning neile lisandub veel kolm osalejat, jällegi loosi alusel. Väljastpoolt tulija võib muidugi arvata, et tegu on lihtsalt mingi mõttetu võidusõiduga, aga mõnele sienalasele seda ütlema minna küll ei maksaks. Neile on see elu. Enamus väiksemaid poode suleti sel päeval kell 2, sest kell 3 algas hobuste ja ratsanike sisseõnnistamise tseremoonia. Kõigil majadel lehvisid contradade lipud, mistõttu contradade piirid olid selgelt näha. Inimesed kandsid oma contrada värvides kaelarätte ja lippe. Kuna osa contradasid on omavahel liitlased ja vaenlased teistega, tuli ette ka kõvemaid ütlemisi.
Meid aga jättis kogu see ootus suhteliselt külmaks ja suundusime hoopis söögikohta otsima. Leidsime ühe, kus hinnad olid üsna mõistlikud. Hiljem selgus, et maksime üle - tegu oli mikrolaineahju-pastaga. Vähemalt sai kõhu täis. Iseäranis huvitavad olid aga koha omanikud - üks keskealine paar. Mees tundus pisut veider, ehkki ma ei oska oma arvamust millegagi põhjendada. Naine aga kandis lühikest kirjut kleiti, mille all oli punane rinnahoidja. Ja ma ei järelda seda sellest, et tal oleksid paelad paistnud, vaid ma tean täiesti kindlalt, et see oli punane rinnahoidja. Võiksin isegi selle lõiget kirjeldada, kuna kleit lihtsalt ei katnud seda ära. Isegi mitte ligilähedaselt. Ka meik oli naisterahval suhteliselt õhtune, ent samas tehtud üsna lohakalt. Omanikud ei olnud kindlasti itaallased, kuna nende kõnest kostsid aeg-ajalt hispaaniapärased häälikud. Kaks naist tellisid leti ääres kohvi. Kohvimasin oli vist natuke katki, igatahes kui ühele tass mingi kohvitaolise ollusega nina ette pandi teatas ta "Mi fa schifo!" ehk maakeeli "See on mulle vastik!"
Kuna väljas ei olnud suurt midagi hingata ja päike siras lagipähe isegi kitsastel tänavatel, otsustasime loovutada 3 eurot ning otsida varju katedraalist. See oli väga õige otsus - kulutasime mõnusas jahedas kirikus kunsti nautides peaaegu 2 tundi. Mõned turistid olid avastanud, et see on suurepärane koht siestat pidada ning tukkusid pinkidel.
Edasi suundusim
e San Domenico kirikusse, kus pidi toimuma draakoni contrada tseremoonia. Otse loomulikult nägime me nüüd mitut odavat ja mõnusat söögikohta. Aitäh, Murphy! San Domenico, muide, ei ole mingi suvaline väike kirik linnas, kus neid on pehmelt öeldes jalaga segada. Esiteks on teistest pisut suurem ja teiseks hoitakse seal 14. sajandil elanud pühaku Catarina di Siena pead (keha asub Roomas, aga see on juba pikem lugu). Kirjandushuvilistele eestlastele ei tohiks see naine võõras olla, kuna temast räägib Ristikivi "Mõrsjalinik".
Veidi enne kolme väljusime kirikust ja istusime muruplatsile, kus rahvas ootas peagi saabuvat ratsanikku. Varsti hakkas kostma trummipõrinat ning veidi hiljem võiski näha liginevat rongkäiku. Ratsanik ja veel mõned keskaegsete riietes asjapulgad sisenesid kirikusse, rahvas nende järel. Seal leidis aset tantsuline tseremoonia lippudega ja lauldi mingit laulu, mida kõik kohalikud paistsid teadvat. Hobust aga kahjuks kirikusse ei toodud, teda õnnistati väljas. Miks ma seda mainin? Sest teistes kirikutes viidi hobune sisse. Lihtsalt San Domenico ei ole draakoni contrada isiklik kirik (nende oma on tseremoonia jaoks liiga väike) ja nad ei pidanud sobilikuks viia hobust võõrasse kirikusse. Sellest on muidugi kahju, sest ma tahtsin väga oma silmaga näha, kuidas hobune üle kiriku läve astub.
Igatahes, kogu see kirikuid mööda kondamine tekitas minus palju küsimusi. Kas kirikud on jahedad selleks, et inimesi ligi meelitada? Igaljuhul paistis see toimivat. Kui Jumal on inimese loonud oma äranägemise järele, miks siis peavad kirikus õlad ja jalad kaetud olema? Kas ta ei ole oma tööga rahul? Kas ka Jumal kahetseb vahel? Ja mis peamine: kust võtavad inimesed, et Jumalat kotib nende võidusõit? Kas hobuse kirikusse vedamine ja Jumalalt võidu palumine ei ole mitte religiooni mõnitamine? Ja oletame, et Jumal on kõikvõimas ja täidab kõigi palved, kas ei peaks siis kümme hobust korraga finišisse jõudma, kui kõik contradad enne paluvad? Ja kui Jumal eelistab ühtesid, sest tal on plaan, milleks siis üldse paluda?
Nüüd, kui ma olen oma kristlikud lugejad lõplikult välja vihastanud, võime minna edasiste sündmuste juurde. Peale tseremooniat suunduti väljakule, kus kogu üritus hiljem as
et leidis. Ehkki kell oli juba nelja ligi, oli endiselt kohutavalt palav. Platsil, kuhu rahvast oli kogunenud juba üksjagu, õnnestus meil leida varjuline lapike. Ootasime pisut rohkem kui tunnikese enne kui hakkas paistma rongkäik igasuguste keeruliste nimedega ametiisikutega, kellele järgnesid contradad ja seejärel veel ametiisikuid. Rongkäik liikus väga aeglaselt ja selleks ajaks kui kõik olid platsile ringi peale teinud, oli kell juba pool kaheksa. Kuna väljak, mille ümber rongkäik toimus, oli kausikujuline, on ilmselge, et suurem osa rahvast, kaasa arvatud meie, ei näinud tegelikult suurt midagi. Ehkki meil olid veel võrdlemisi head kohad. Ainus tõeliselt huvitav asi, mida mul isegi õnnestus näha, oli kõige lõpus liikuv vanker, mille peal oli hulk tähtsaid mehi ja mida vedas 4 valget härga. Peale poolt kaheksat liikusid sõitjad oma kohtadele. Järjekorra ettelugemisel oli väljakul, kus pealtvaatajaid mitukümmend tuhat, haudvaikus. Kõik palvetasid, et nende lemmik saaks ettepoole. Kuna nad pidid kohtadele asuma täpses järjekorras ja korrapärases reas, muutusid hobused vahepeal rahutuks ning rivistusega hakati mitu korda otsast peale. Järsku kärgatas püssipauk ja jooks algas. Rahvas elavnes. Kõik karjusid midagi. Kokku kestis see umbes 1 minut ja 20 sekundit. Selgus võitja. Inimesed hõiskasid, nutsid, kallistasid üksteist. Mõned läksid suisa kaklema. Rahvas ronis üle platsi piirete võitjat õnnitlema. Üle aia ronisime ka meie, aga mitte selleks, et kedagi õnnitleda, vaid et enne suuremat rahvamurdu kaduda. Bussi oodates lahendasime õunad, mis olin hommikul kaasa pakkinud. Õnneks suutis giid seekord poolteist tundi vait olla - väsinud oli ka tema. Kõik magasid.
Et jõuda kella 7ks bussile, pidime ärkama kell 6. Siin on see suhteliselt lihtne, sest poeomanikud ja muidu tööinimesed hakkavad umbes sel ajal ettevalmistusi tegema ja itaallastel on mingi anatoomiline eripära, et nad ei suuda vertikaalasendis vait olla. Keset nädalat 9ni magamine nõuab suurt vaimset pingutust või ka täielikku ignorantsi.
Igatahes jõudsime kenasti bussile. Juba esimese 5 minuti jooksul purustati meie unelm bussis edasi magada. Järgnes poolteist tundi (täpselt nii kaua kestab teekond Perugiast Sienasse) ajalooloengut. Hiljem osutus see muidugi väga kasulikuks.
9: 30 jõudsime niisiis Sienasse. Giid saatis meid San Domenico kirikuni ja sellega oli tema osa lõppenud. Võiks arvata, et jooksime suurest vabadusest hullununa mööda linna laiali, aga tegelikult olime üsna nõutud. Võidusõit algab alles õhtul. Mida teha kogu selle vaba ajaga? Seadsime sammud turismiinfo poole, et leida kaarti, mille abil selles Itaaliale omases korratus tänavaterägastikus orienteeruda. Boonusena saime kaasa päeva suursündmuse ajakava.
Kuna lõviosa päevast möödus linnas sihitult ringi lonkides, kirjeldan nüüd pisut, milline on Siena. See ei ole kuigi suur linn. Arhitektuurilt on ta väga sarnane Perugiaga ning paikneb samuti küngastel, mistõttu ronimist on seal rohkem kui rubla eest. Või pigem euro, sest just üks euro tuleb välja käia inimesel, kes soovib linna siseneda - juba linn ise on ajalooline vaatamisväärsus. Siena on jagatud contradadeks, keskajal oli neid mitukümmend, kuid juba sajandeid on nende arvuks 17. Contrada on nagu väike haldusüksus linna sees. Neil kõigil on oma kirik ja oma lipp. Palio di Siena on contradade vaheline võiduajamine, mis toimub igal suvel 2 korda. Korraga mahub jooksma vaid kümme hobust ning osalejad valitakse loosi alusel. Need seitse, kes 2. juulil ei võistle, jooksevad 16. augustil ning neile lisandub veel kolm osalejat, jällegi loosi alusel. Väljastpoolt tulija võib muidugi arvata, et tegu on lihtsalt mingi mõttetu võidusõiduga, aga mõnele sienalasele seda ütlema minna küll ei maksaks. Neile on see elu. Enamus väiksemaid poode suleti sel päeval kell 2, sest kell 3 algas hobuste ja ratsanike sisseõnnistamise tseremoonia. Kõigil majadel lehvisid contradade lipud, mistõttu contradade piirid olid selgelt näha. Inimesed kandsid oma contrada värvides kaelarätte ja lippe. Kuna osa contradasid on omavahel liitlased ja vaenlased teistega, tuli ette ka kõvemaid ütlemisi.
Meid aga jättis kogu see ootus suhteliselt külmaks ja suundusime hoopis söögikohta otsima. Leidsime ühe, kus hinnad olid üsna mõistlikud. Hiljem selgus, et maksime üle - tegu oli mikrolaineahju-pastaga. Vähemalt sai kõhu täis. Iseäranis huvitavad olid aga koha omanikud - üks keskealine paar. Mees tundus pisut veider, ehkki ma ei oska oma arvamust millegagi põhjendada. Naine aga kandis lühikest kirjut kleiti, mille all oli punane rinnahoidja. Ja ma ei järelda seda sellest, et tal oleksid paelad paistnud, vaid ma tean täiesti kindlalt, et see oli punane rinnahoidja. Võiksin isegi selle lõiget kirjeldada, kuna kleit lihtsalt ei katnud seda ära. Isegi mitte ligilähedaselt. Ka meik oli naisterahval suhteliselt õhtune, ent samas tehtud üsna lohakalt. Omanikud ei olnud kindlasti itaallased, kuna nende kõnest kostsid aeg-ajalt hispaaniapärased häälikud. Kaks naist tellisid leti ääres kohvi. Kohvimasin oli vist natuke katki, igatahes kui ühele tass mingi kohvitaolise ollusega nina ette pandi teatas ta "Mi fa schifo!" ehk maakeeli "See on mulle vastik!"
Kuna väljas ei olnud suurt midagi hingata ja päike siras lagipähe isegi kitsastel tänavatel, otsustasime loovutada 3 eurot ning otsida varju katedraalist. See oli väga õige otsus - kulutasime mõnusas jahedas kirikus kunsti nautides peaaegu 2 tundi. Mõned turistid olid avastanud, et see on suurepärane koht siestat pidada ning tukkusid pinkidel.
Edasi suundusim
e San Domenico kirikusse, kus pidi toimuma draakoni contrada tseremoonia. Otse loomulikult nägime me nüüd mitut odavat ja mõnusat söögikohta. Aitäh, Murphy! San Domenico, muide, ei ole mingi suvaline väike kirik linnas, kus neid on pehmelt öeldes jalaga segada. Esiteks on teistest pisut suurem ja teiseks hoitakse seal 14. sajandil elanud pühaku Catarina di Siena pead (keha asub Roomas, aga see on juba pikem lugu). Kirjandushuvilistele eestlastele ei tohiks see naine võõras olla, kuna temast räägib Ristikivi "Mõrsjalinik".Veidi enne kolme väljusime kirikust ja istusime muruplatsile, kus rahvas ootas peagi saabuvat ratsanikku. Varsti hakkas kostma trummipõrinat ning veidi hiljem võiski näha liginevat rongkäiku. Ratsanik ja veel mõned keskaegsete riietes asjapulgad sisenesid kirikusse, rahvas nende järel. Seal leidis aset tantsuline tseremoonia lippudega ja lauldi mingit laulu, mida kõik kohalikud paistsid teadvat. Hobust aga kahjuks kirikusse ei toodud, teda õnnistati väljas. Miks ma seda mainin? Sest teistes kirikutes viidi hobune sisse. Lihtsalt San Domenico ei ole draakoni contrada isiklik kirik (nende oma on tseremoonia jaoks liiga väike) ja nad ei pidanud sobilikuks viia hobust võõrasse kirikusse. Sellest on muidugi kahju, sest ma tahtsin väga oma silmaga näha, kuidas hobune üle kiriku läve astub.
Igatahes, kogu see kirikuid mööda kondamine tekitas minus palju küsimusi. Kas kirikud on jahedad selleks, et inimesi ligi meelitada? Igaljuhul paistis see toimivat. Kui Jumal on inimese loonud oma äranägemise järele, miks siis peavad kirikus õlad ja jalad kaetud olema? Kas ta ei ole oma tööga rahul? Kas ka Jumal kahetseb vahel? Ja mis peamine: kust võtavad inimesed, et Jumalat kotib nende võidusõit? Kas hobuse kirikusse vedamine ja Jumalalt võidu palumine ei ole mitte religiooni mõnitamine? Ja oletame, et Jumal on kõikvõimas ja täidab kõigi palved, kas ei peaks siis kümme hobust korraga finišisse jõudma, kui kõik contradad enne paluvad? Ja kui Jumal eelistab ühtesid, sest tal on plaan, milleks siis üldse paluda?
Nüüd, kui ma olen oma kristlikud lugejad lõplikult välja vihastanud, võime minna edasiste sündmuste juurde. Peale tseremooniat suunduti väljakule, kus kogu üritus hiljem as
et leidis. Ehkki kell oli juba nelja ligi, oli endiselt kohutavalt palav. Platsil, kuhu rahvast oli kogunenud juba üksjagu, õnnestus meil leida varjuline lapike. Ootasime pisut rohkem kui tunnikese enne kui hakkas paistma rongkäik igasuguste keeruliste nimedega ametiisikutega, kellele järgnesid contradad ja seejärel veel ametiisikuid. Rongkäik liikus väga aeglaselt ja selleks ajaks kui kõik olid platsile ringi peale teinud, oli kell juba pool kaheksa. Kuna väljak, mille ümber rongkäik toimus, oli kausikujuline, on ilmselge, et suurem osa rahvast, kaasa arvatud meie, ei näinud tegelikult suurt midagi. Ehkki meil olid veel võrdlemisi head kohad. Ainus tõeliselt huvitav asi, mida mul isegi õnnestus näha, oli kõige lõpus liikuv vanker, mille peal oli hulk tähtsaid mehi ja mida vedas 4 valget härga. Peale poolt kaheksat liikusid sõitjad oma kohtadele. Järjekorra ettelugemisel oli väljakul, kus pealtvaatajaid mitukümmend tuhat, haudvaikus. Kõik palvetasid, et nende lemmik saaks ettepoole. Kuna nad pidid kohtadele asuma täpses järjekorras ja korrapärases reas, muutusid hobused vahepeal rahutuks ning rivistusega hakati mitu korda otsast peale. Järsku kärgatas püssipauk ja jooks algas. Rahvas elavnes. Kõik karjusid midagi. Kokku kestis see umbes 1 minut ja 20 sekundit. Selgus võitja. Inimesed hõiskasid, nutsid, kallistasid üksteist. Mõned läksid suisa kaklema. Rahvas ronis üle platsi piirete võitjat õnnitlema. Üle aia ronisime ka meie, aga mitte selleks, et kedagi õnnitleda, vaid et enne suuremat rahvamurdu kaduda. Bussi oodates lahendasime õunad, mis olin hommikul kaasa pakkinud. Õnneks suutis giid seekord poolteist tundi vait olla - väsinud oli ka tema. Kõik magasid.
No comments:
Post a Comment