Lõpuks ometi olen ma saanud vastuse küsimusele, millega olen juba rohkem kui aasta tüüdanud kõiki kakskeelseid tuttavaid: "Mis keeles mõtleb kakskeelne inimene?" Mõlemas keeles. Ja tõepoolest, mõlemas läbisegi. Ehkki mul on üks domineeriv keel, mida ma valdan ja teised keeled on tunduvalt hiljem juurde õpitud ning ega ma neis ka ülearu pädev pole, tean ma nüüd, mismoodi käib kahes keeles mõtlemine. Kuna ma pean lihtsalt kohutavalt palju rääkima ja mõtlema itaalia keeles, püüab mu vaene aju duubeldada kogu teksti itaalia keelde isegi üksi olles. Või alustan mõtlemist eesti keeles ja avastan mingi hetk, et olen vahepeal märkamatult teisele keelele üle läinud. Tegelikult on see kohutav, kuna mu itaaliakeelne sõnavara ja grammatilised struktuurid on väga piiratud ja sellest suurest mõtlemispingutusest, mida on vaja selleks, et üldse mõni normaalne lause kokku tuleks, on mul pidev peavalu.
Veel üks hämmeldust tekitav asjaolu - väljas sajab. Ma tõesti ei tea, kuidas see juhtus, sest alles hetk tagasi oli ilm selge ja palav. Itaalia ei väsi üllatamast.
Täna tehti esimesed muudatused tunniplaanis. Ei saa öelda, et paremuse poole. Ülikooli poliitika paistab olevat liikuda tunniplaani suurema kattuvuse suunas. Samas, kui kõik ained on ühel ajal, on ka rohkem vaba aega.
Täna oli esimene itaalia keele loeng. Tundsin ennast üsna rumalana. Meil on seal mingid geeniused koos. Õnneks õppejõud kedagi personaalselt ei küsi, vaid vastavad oivikud vabatahtlikkuse alusel. Sellel nädalal on oodata muudatusi auditooriumites, kuna meid on grupis üle 60 ja me lihtsalt ei mahu nendesse pisikestesse ruumidesse, mis meile määratud on.
No comments:
Post a Comment