Kuues päev - uus tüdruk

Nüüdseks olen oma blogimisega päeva võrra maas. Katsun selle vea siiski täna parandada, kui just jälle midagi vahele ei tule.

Franca saatis Palio ajal sõnumi, et tahab kõigilt kolmelt täna dokumentide koopiaid. Kolmelt? Järelikult on meie elamisse lisandunud veel keegi. Vastasin, et oleme Sienas ja katsun hommikul asjad korda ajada. Lootsin magada vähemalt üheksani, aga võta näpust! Juba peale kaheksat tuli sõnum, milles Franca uuris, kas asjad on korda aetud. Ajasin end üles ja läksin vaatama, kas paar maja edasi asuv poekene on avatud. Nagu oli ka arvata, ei viitsi itaallased ka laupäeviti tööd teha. Lisaks sellele, et nagunii on poed iga päev peale lõunat 3 tundi suletud. Nojah.
Koju tagasi jõudes nägin sakslannat, kes oli samuti Francalt sõnumi saanud ja oli poolunine-poolsegaduses. Ülikooli juures oli veel paar kohta, kus sai koopiaid teha. Võtsin ka Suzanne dokumendi ja läksin vaatama. Ei olnud ka seal olukord parem. Franca arvas, et olgu peale, katsub ise asja korda ajada, kuna nagunii oli tema see, kes unustas meile varem öelda.
See on hämmastav, kui lihtne võib asjaajamine tegelikult olla sellises bürokraatlikus riigis. 10 minutit peale passidega lahkumist saabus Franca uuesti ja teatas võidukalt, et oli teinud koopiad tubakapoes. Oli lihtsalt läinud suitsu ostma ja küsinud müüjalt, kas ta võiks paar koopiat teha. Sellega oli mure lahendatud.
Peale mõningast mittemidagitegemist nagu meil siin juba tavaks on saanud, kohtasin köögis sakslast, kes kutsus mind jalkat vaatama. Olgu peale, mõtlesin. Parem ikka, kui facebookis vahtida. Mängisid Saksamaa ja Argentiina, mistõttu mäng tõotas tulla huvitav. Kuna mu kaaslane oli sakslane, oli lihtne ka omale pool valida ning mäng muutus kohe ka oluliselt põnevamaks. Kusagil kaugemal oli mingi festival, kus pidi toimuma ühine jalka vaatamine suurelt ekraanilt ja vabas õhus. Otsustasime kaema minna. Tegelikult oli see üsna lähedal. Ma ei kujuta ette, millal ma selle kummalise kaardiga ükskord ära harjun. Igatahes ei olnud seal kedagi ja plats oli palju väiksem kui arvasime. Lisaks veel päikese käes. Pöördusime linna tagasi ja jõudsime täpselt mängu ajaks ühte pubisse, kusjuures ettekandja rääkis saksa keelt ning pani meid istuma ekraani lähedale, mingite itaalia meestega ühte lauda. Nagu veidi aja pärast selgus, olid nemad Argentiina poolt. Esimese poolaja lõpus saime aru, et oleme Argentiina restoranis. Õnneks keegi meile kallale ei kippunud, kuna suurem osa külastajatest olid samuti sakslased või vähemalt saksa fännid. Mäng ise oli üle ootuste huvitav ja poolteist tundi möödus kiirelt.
Suzanne paistab üsna tore, ehkki meist kolmest ilmselt kõige tibim. Nobukoga võrreldes oleks nad nagu erinevatest maailmadest, kuivõrd jaapanlanna on klassikalist muusikat fännav budist. Igatahes olen mina, nagu tavaliselt, pesamuna, kuna Suzanne on 24 ja Nobuko sünniaasta järgi 27 või 28.
Peale toitumist läksime Nobukoga kontserdile, mis toimus samas kohas, kus eelminegi. Seekord esines Vu orkester Hollandist. Mängiti Bernsteini, Gershwini ja Rachmaninoffi loomingut. Minu jaoks oli see uudne ja huvitav, eriti esimene pool, kuna ma pole tegelikult tuttav 20. sajandi loominguga. Nobuko aga arvas viisakalt, et talle meeldis eelmine kontsert rohkem. Maitse üle ei vaielda. Ega kakelda. Kui kontsert lõppeb nii hilja, minnakse hoopis magama.