See algas eile õhtul. Parasjagu siis, kui õhtustasime kogu karja äraminejate ja jääjatega. Vihm. Lõpuks ometi. Õhk oligi juba tolmune ja küünenahad kuivanud. Jooksime trepile. Sellele tillukesele lapile, kus katus peakohal. Pudeli sisu vähenes jõudsasti ja sellega proportsionaalselt ka rahvas. Kuni järele jäid viimased 4 vaprat. Aku sai tühjaks - muusika lõppes. Mida teha? Frank teatas, et tema toakaaslased on kõik läinud ja kapis ootab pudel veini. Suurepärane. Ausalt öeldes olime seda ettepanekut juba mõnda aega oodanud.
Frank on huvitav. Ta on pärit Philadelphiast ja Perugias juba üsna mitmendat korda. Sedapuhku Umbria jazzi ajal toimunud muusikute suvekooli asjus. Lisaks saksofonile mängib ta veel akordioni ja klaverit ning kommentaari tema hääle kohta on lihtsalt võimatu sõnadesse suruda. Ning veel, asi mis teeb mind tõeliselt kadedaks, homme alustab ta oma Itaalia-trippi, mille finantsid kogub erinevates linnades tänavatel musitseerides. Ega mul midagi selle vastu küll poleks, kui saaksin kaasa minna. Arvestades kogu eelnevat on ilmselge, et ülejäänud osa õhtust möödus muusika saatel. Sedapuhku akordioniga.
Vihm tugevnes. Jooksime õue. Ma arvan, et on vähe asju, mis oleksid ilusamad kui öösel kell 2 Perugia vanalinna kitsal tänaval vihma käes laulda-tantsida.
No comments:
Post a Comment