Arvasite juba, et jätsin selle päeva ebausu pärast vahele? Aga võib-olla on kolmteist hoopis hea number? Igatahes oli see väga tore päev.
Algas kõik sellest, et reede õhtul saatis Niki mulle sõnumi ja uuris, kas ma ei tahaks hommikul tema ja ta sõbraga Orvietosse sõita. Tõmbasin mittemidagitegemise päevaplaanist maha ja olin päri. Kohtusime kell 9 ülikooli ees.
Ma ei saa aru päris täpselt, mis värk nende ligi 50-aastaste meestega on. Igatahes oli Niki sõber ka üks neist. Sedapuhku meeldiv ja ohutu eksemplar, olles perekonnatuttav ja 9 aastat Hollandis elanud. Lisaks hoidis tema kohalolek eemale teisi tegelasi ja ka tõmmu kelneripoiss piirdus vaid naeratamisega.
Tee Orvietosse, ehkki autoga, oli küllaltki vaevaline, vähemalt minu jaoks. Maastik on siin kohutavalt künklik ja teeparandusest pole peale 90ndaid nähtavasti juttu olnud. Lisaks veel raudne reegel, et tagaistmel läheb mul süda alati pahaks.
Õnneks jõudsime kohale enne kui asjad päris hulluks oleksid läinud. Parkisime oma tumeda auto päikese kätte ja asusime otsima toomkirikut. Veidi aja pärast paistiski majade vahelt tema fassaad, mis oli juba vaatamisväärsus omaette, olles kaetud piibliteemaliste freskodega.
Selleks, et asja ka seestpoolt kaeda, maksime pileti eest, mis tagas lisaks sissepääsu muuseumi.
No comments:
Post a Comment