Et sellesinase itaalia meessoo eest pääseda lasin ka oma juustega üht koma teist ette võtta. Kogu nali läks küll üsna kulukaks, aga tulemus on seda väärt - isegi lõunamaade mõistes on mind nüüd raske blondiks liigitada. Ja ennäe! Kesklinnast kodu poole astudes sai mulle tavapärase 5-7 asemel osaks kõigest 2 kommentaari. Kasulik investeering.
Hiinlasest ei viitsi pikalt jahuda. Lühidalt: märkis mind facebookis fotol, mille pealkiri oli leebelt öeldes solvav. Täna hommikul uuris, miks ma temaga ei räägi. Selgitades lasin käiku suurema osa kuu aja jooksul omandatud parolaccidest, mida ei ole just vähe ning, ennäe, pealelõunaks oli pildike kadunud. Samas võib-olla kustutas selle fb meeskond, kellele ma vastava palve saatsin...
Mulle tundub, et see blogi on muutunud tüüpiliseks eestlaslikuks vingumiseks. Ei tea, kas on koduigatsus peal või mis... Aga tegelikult kui üks konkreetne ja mõned anonüümsed tropid välja jätta olen ma üldjoontes "õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head". Sest nad on tõepoolest ilusad ja head.
Ma olen vahelt mõned sündmused ära jätnud. Näiteks selle õhtu, kui Niki ära sõitis. Ausalt öeldes peale tema lahkumist on elu oluliselt vähem huvitav. Ja inimest, kellega ma võiksin arutleda nii mitmekülgsetel ja samas ka isiklikel teemadel ei ole lihtne leida. Võimalik, et võimatu. Niisiis olin ma väga kurb, kui buss ära sõitis. Nutsin natuke. Ei, ma ei häbene, sest nii hea sõbra pärast võib. Ja läksin tagasi kesklinna lootes näha trepil Franki, kes lahkus järgmisel hommikul. Aga kuna oli just sadanud, ei olnud seal kedagi ning Perugia tundus nii kohutavalt tühi ja mahajäetud, et ma läksin hoopis koju.
Naljakas sõna see kodu. Itaalia keeles tähendab see pesitsuspaika üldisemalt nii et küsimust, kas ma võin seda kohta juba koduks nimetada või ei, ei teki. Aga eesti keeles... Ma arvan, et see on hetkel tõesti kodu. Ja võib-olla, et kodu ongi seal, kus kohver seisab. Sest ehkki multikultuurse kooselamise rõõmud mind vahel sügavalt välja vihastavad jäävad mulle ikkagi minu 10 ruutmeetrit, kuhu mitte keegi tungida ei saa (sest võti on minu käes). Ja olgem ausad, sellel kümnel ruutmeetril olen ma arenenud päris jupi maad inimeseks saamise suunas. Niisiis - kodu.
Tänane õhtu on kodune. Ostsin rullbiskviiti. See on siin nii kohutavalt hea, et ma võin terve korraga ära süüa ja isegi kui ma paksuks lähen selle peale, ei juhtu suurt hullu miskit, sest uutes pükstes on ruumi küll. Ja kuna tänane õhtu on kodune, leian ma lõpuks ometi aega blogida.
Niki lahkumisest ma juba rääkisin. Ja mainisin, et ka Frank on läinud. Esmaspäeval läksid veel paar tegelast. Mõelda, täna on ju alles neljapäev, aga tundub nagu sellest kõigest oleks terve igavik.
Pühapäeval järve ääres kohtasime ühte sakslasest õpetajat, kes veedab kultuurset puhkust reisides mööda Itaaliat. Ta ühines meie seltskonnaga ja ausalt öeldes oli mul hea meel, sest millest olekski mul olnud terve päeva Zachiga (kuri hiinakas) rääkida. Ta pidi jääma ainult kaheks ööks, aga tegelikult lahkus ta alles eile õhtul. Perugia läheb inimestele hinge.
Eks ta läheb hinge ka mulle, aga ma tunnen juba vaikselt, kuidas rutiin tekib ja ma tahaks kohta vahetada. Sest inimesed ei ole enam samad ja need, kes on jäänud, on liiga samad. Mitte miski ei üllata enam. Üksluisus väsitab. Ma tahaks tunda uuesti seda esimese paari nädala seletamatut vaimustust, aga ma lihtsalt ei oska enam. Sest kõik on sama. Ma kardan kohutavalt, et isegi panoraam jätab mind varsti ükskõikseks. Ja selle pärast ei julge ma teda mõned päevad vaatama minna. Sest muidu ma võib-olla ei mäletagi enam seda vaimustust, mis mind esmapilgul haaras. Seda tunnet, kuidas kogu maailm on mu peo peal, kui ma istun üleval linnamüüril. Ja et ma homme võib-olla istun mõnel teisel linnamüüril mõnel teisel maal mõnede teiste inimestega. Päev päevalt saab mulle selgemaks, et see on võimatu. Et ei tule teist maad ja teist müüri. Inimene pole lind.
