Seitsmes päev - ...

Jõudsingi uuesti graafikusse. Tänase kohta pole mul aga veel midagi kirjutada, kuna olen terve hommikupooliku bloginud. Lähen hoopis vaatama, mida on külmkapil mulle pakkuda.

Mul on küll kohutavalt häbi, aga ma ei ole täna mitte kui midagi sisulist teinud. Silmad valutavad ekraani jõllitamisest. Lugesin delfit. Häbenen küll, jah, ausalt. Selle kvaliteetse ja usaldusväärse allika kaudu sain teada ühest uuringust. Nimelt esinevat naistel, kes on füüsiliselt aktiivsemad, eriti teismeeas, vähem dementsust. Ei tea, kas peaks nüüd jooksma minema või lösutan edasi ja riskin? Ma arvan, et kui sellise kuumaga välja minna, ei pea üldse vanadust ootama, et katus ära sõidaks.
Homme mind võib-olla kirjutatakse ülikooli sisse. Samas, kui mitu korda ma seda juba kuulnud olen? Tahtsin täna Steve McCurry fotonäitust vaatama minna. Olen tahtnud tema töid näha alates sellest hetkest kui ma üldse teada sain, et selline inimene olemas on ehk siis juba ligi 4 aastat. Ja nüüd tuleb välja, et seda näitust saab külastada ainult muuseumikaardi omanik ja et selle soetamiseks on mul vaja end ülikooli sisse kirjutada. Näitus kestab õnneks septembrini. Üks hetk peavad nad end seal kantseleis ikka liigutama hakkama, sest lõppude lõpuks olen ma Tallinnast ja ma olen maksnud.
Kuna täna ei ole midagi erakordset juhtunud ja ma soovin säästa head lugejat pikast kirjeldusest, kuidas ma valmistasin praekartuleid, räägin hoopis "väikesest sinisest". "The little blue" ehk kõigile arusaadavas keeles "väike sinine" on juba kümnendat aastat välja antud taskuteatmik tudengitele, mis aitab sisse elada kohalikku ellu. Tänu sellele toredale abimehele leidsime mõni päev tagasi lõpuks ometi normaalse toidupoe. Mul on nüüd kartulit. Kas pole tore? Lisaks sisaldab "väike sinine" kõikvõimalikku mõeldavat informatsiooni Perugia kohta, näiteks peatükke "toa leidmine", "tervis", "kohalik transport", "kõik tarvilik korterisse" jne. Ning isegi mittemõeldavat nagu "Perugia karakterid" (a la nagu Sindi Vovka) ja "juhised (mitte)kohtamiseks", mis selgitab noortele hullunud tudengitele, et Perugias aset leidvad "lookesed" ei ole üldiselt püsiva iseloomuga. Mis mind aga iseäranis köitis on üks vabavärss raamatu lõpus, millest ma nüüd mõned read siia tõlgiksin. Luuletuse pealkiri on "Tuba (mitte)saadaval":
"See on pesumasin, aga me ei kasuta seda, sest see ujutab köögi üle"
"Sa pead minema läbi teise magamistoa, et pääseda tualetti. Sa harjud sellega mõne aja pärast"
"Tuba? Õigus, kuulutuses oli kirjas tuba. Me mõtlesime tegelikult nurgakest elutoas"
"Ma tean, et tuba on natuke liiga väike. Aga sa võid koridoris õppida"
"Me soovime ühe kuu üüri ettemaksuks. Ja kahe kuu üüri tagatiseks. Ja veel ühe kuu üüri arvete jaoks. Ja oma passi pead sa meie kätte hoiule jätma"
"Nagu sa näed, on see maja väga turvaline, kuna siin ei ole aknaid"
"See on sinu toa võti. Lukku ei ole enam, aga meil oli üks kaks aastat tagasi"
"Sinu toakaaslasteks on saksa narkar, rumeenia neo-fašist ja siberi hamster"
"Lühike nädal. Mida see tähendab? See tähendab, et sa võid siin olla ainult nädala sees. Nädalavahetustel üürib seda üks teine tüüp"
Peale selle luuletuse lugemist sain ma aru, et tegelikult on mul kõik väga hästi.