Päev algas vara, kodumaise aja järgi 5:30. Tallinna lennujaam on üks iseäranis huvitav koht - kästakse vara kohal olla, et check in sujuvalt kulgeks, ent kui ma 7 paiku kohale jõudsin, ei olnud järjekorras ühtegi inimest. Vabalt oleks võinud veel tund aega magada.
Igatahes. Lennuk väljus 8: 35 ja jõudis Riiga 9:30. Tegelikult tundus see aeg veel lühem. Jõudsin just klapid kõrva panna ja end mõnusalt sisse seada, kui juba neiu teatas, et maandumise ajal tuleb igasugu vidinad välja lülitada. Või kuivõrd mõnusalt ma end üldse saingi sisse seada? Iste oli mul varuväljapääsu juures, mistõttu pidin kogu oma maise vara kohe heaga üles kappi panema. Kõrval uksel ilutses suur punane silt. "Emergency use only". Kange tahtmine tekkis linki näppida. Eks keelatud vili ole ikka kõige magusam.
Link jäi siiski näppimata ja nagu juba öeldud 9:30 maandusime Riias. Järgmise lennuni jäi seega 1 tund ja 25 minutit surnuks lüüa. Kõht oli tühi. Hirmus tühi. Leidsin väikese kohviku. Kõik hinnad olid lattides. Lennujaamas. Ei oskagi nagu midagi öelda. Õnneks sai maksta ka eurodes, tagasi aga anti kohalikku raha. Mul oli seda võileiba väga vaja. Läti sendid, millele ma kasutusfunktsiooni ei leidnud panin korjanduskarpi. Ma ei tea küll päris täpselt, mille jaoks raha koguti, aga karbil ilutses naeratav laps. Ju siis õilsa eesmärgi nimel.
10:20 algas pardaleminek lennule Rooma (Fiumicino). Lennuki juurde sai bussiga. Bussis karbi sees oli väike karvane leedu koer. Vaesekesel oli palav ja vastik ja ta kraapis oma puuri seinu. Sõit oli pikk ja igav - kaks ja pool tundi tegevusetust. Süüa sai ainult raha eest. Jätsin vahele. Oma asukohta ajalises ja ruumilises plaanis tuli määrata maastiku järgi, sest kella funktsiooni täitev telefon oli kotis, kott kaugel (jälle varuväljapääs) ja vahekäigu ääres magas turske ja tõmmu leedu mees, keda ma äratama ei kippunud. Lõpuks hakkas paistma meri ning peagi teatas piloot laskumisest.
Üks mu sõber küsis kunagi: "Kas sa, Margit, tead ka kui suure osa oma elust me raiskame järjekordades seistes?", Kuldsed sõnad. Pagasit ootasin tund aega. Kõht oli tühi. Kuramuse šokolaadiautomaat oli katki ja röövis turistidelt eurosente midagi vastu andmata. Koristaja seletas itaalia keeles ja vehis kätega. Ühed ei saanud aru, teised tõlkisid. Kohvrid tulid kahes satsis ja otse loomulikult minu oma viimases.
Sain pagasi kätte ja asusin rongijaama otsima. Küsisin ühelt mundris noormehelt ning ta seletas lahkelt ja otse loomulikult väga kiiresti, kuhu minna. Üldjoontes sain aru ja ülejäänu osas läksin siltide järgi. Rongijaamas tabas mind rõõmus üllatus: ehkki turismiinfos ei osatud Perugia rongi kohta midagi mõistlikku vastata, suunati mind sealt piletikassase, kus oli äärmiselt abivalmis vanem meesterahvas, kes kirjutas mulle kenasti välja rongiajad ning andis pileti mitte ainult Terminisse, vaid ka ümberistumisega Perugiasse. Seega polnud mul rohkem vaja kassadega jaurata. Termini rongini jäi pisut aega ning püüdsin piletit komposteerida. Tint oli nähtavasti otsas. Toredate inimeste kaasabil leidsin töötava masina.
Kolme paiku jõudsin Terminisse. Järgmise rongini kaks ja pool tundi. Õige aeg toitumiseks. Silt caffeteria juurde näitas korrus allapoole. Ausalt öeldes ei arvanud ma oma kohvrisse 19,3 kg ladudes, et mul tuleks seda mööda treppe tarida. Mis ei tapa, teeb tugevaks.
Caffeteriat ei olnud. Oli mingi muu söögikoht, kergelt kiirtoidune ja kallite mahladega. Samas ei olnud mul huvi kogu oma elamisega mööda linna ringi tatsama hakata ning ohverdasin need mõned eurod. Ma olen alati arvanud, et teen päris head bolognese kastet ja veendusin selles järjekordselt süües ollust, mis seda vaid kaudselt meenutas.
Kõht täis asusin õiget platvormi otsima. Oli vaja minna üles tagasi. Lift oli katki. Seisin õnnetu näoga trepi alumisel astmel ning panin eelseisvaks katsumuseks vaimu valmis. Kusagilt ilmus mu kõrvale üks mees, haaras kohvri turjale, naeratas ja hakkas ülespoole liduma. Kohale jõudnud pani mu pagasi maha ning kogeles kohmetult, et oleks vaja süüa osta ja nii. Kergendasin pisut kukrut. WCsse jõudes hakkasin juba kahetsema. Masin nõudis läbipääsu eest 0,8 eurot ja teatas uhkelt "no change". Vaatasin nõutult oma viiekaid. Siiski, üks euro veel leidus. Suurepärane.
Vajalikud toimingu tehtud, asusin teele platvorm nr 2 poole. Kui tore! Veel treppe! Perroonile jõudsin tunnike enne rongi väljumist. Poetasin end istuma. 5 minutit... 10 minutit... Hakkasin fotoaparaadi režiime katsetama. Seepia perroon.... Must-valge perroon.... Tühi perroon.... Rongiga perroon... Kahjuks mitte minu oma. Kõlarist kostis iga poole minuti tagant teavet rongide ümbersuunamise kohta. Hakkas kõhe. Kolistasin koos kohvriga uuesti trepist alla, et igaks juhuks ekraani vaadata. Seisin ekraani ees oma arust just mitte kõige nõutuma näoga, kui juurde astusid kaks meesterahvast - üks koristaja ja teine tundmatus vormiriietuses. "Sinjoriina, kuhu te minna tahate? Perugiasse? Ahah. Siis peate võtma Ravenna rongi ja Folignos ümber istuma. Ah, et mis platvorm? Kohe vaatame. Teine platvorm. Jajah. Platvormid on üleval. Olete Ameerikast? Ahsoo, Eestist!" Ma ei tea, kas ta tõesti teadis, kus Eesti asub või üritas lihtsalt tarka nägu teha. Igatahes veendusin, et platvorm on õige ja kobisin üles tagasi. Avastasin, et perroon on pikem kui ma arvasin ja et rongid peatuvad teises otsas. No ja muidugi oli seal ka ekraan, kus oli kenasti kirjas Ravenna 17:30. Blondidel peaks üksi reisimine keelatud olema.
Varsti saabus rong. Vahekäigud olid kitsad ja kohvrit polnud kusagile panna. Üritasin seda üles upitada ning üks naine tuli appi. Jõudsime järeldusele, et kohver on liiga suur. Ligi astus üks noormees, kes teatas, et suurte kohvrite jaoks on vaguni ühes otsas eraldi koht. Suurepärane. Inimesed on siin abivalmid. Rong hakkas liikuma. Maastik muutus mägisemaks, kuivetunud põllud asendusid lopsakate istandustega, lagunevad kortermajad kenade ühepereelamutega. Läbi mägede viisid tunnelid, mistõttu kõrvad läksid pidevalt lukku.
Väljusin Folignos ja vahtisin segaduses ringi, kuhu poole jooksma peaks. Perroonil jalutas mingi asjapulk, vaatas üle õla mu piletit ja näitas veidi eemal seisva rongi poole. Uurisin, kus ja mil viisil ma pileti märgistama peaks. Onu viitas kollase masina poole. Eeldasin, et neid on ka teisel perroonil ja hakkasin liikuma, ent onu kahmas pileti ja komposteeris ära. No selge, selline on siis kontrolöri vorm...
Rongist helistasin Francale (korteri omanikule) ja teatasin, et saabun 19:37. Ta lubas jaama vastu tulla. Passisin pingsalt kella, et teada, millal maha minna. Kuuldes, et saabub jaam Perugia ja veel mingi pikk nimi hakkasin istmel nihelema. Üle vahekäigu istuv mees, kes oli mu vestlust pealt kuulnud, viibutas näppu ja ütles "Ei, ei, järgmine". Kõlarist teatati, et rong on 5 minutit graafikust maas. Olgu peale, järgmine siis.
Jaama jõudes ei leidnud ma Francat kohe üles. Võib-olla selle pärast, et ma ei saanud tema kirjeldusest päris hästi aru. Itaallased räägivad kohutavalt kiiresti. Õnneks on olemas telefonid. Korteri poole sõites rääkis ta Perugiast üldiselt ja näitas ära ka mõned vajalikud kohad, näiteks ülikooli, mis on umbes 3-minutise jalutuskäigu kaugusel.
Perugia on iseenesest väga huvitav koht, vana etruski linn, niisiis ajaloolistest vaatamisväärsustest ei tohiks puudust tulla. Asub ta künka otsas, tänavad on kitsad ja looklevad mitte ainult paremale-vasakule, vaid ka üles-alla. Majad on tihedalt üksteise vastu surutud ja igal pool on huvitavaid salapäraseid nurgataguseid.
Jõudsimegi kohale. Selgus, et see ei olegi päris korter, vaid rohkem nagu pisikene maja suurte majade vahel. Tegelikult päris mõnus, ainult et pisut niiske ja jahedavõitu. Tube on kolm, vannitube kaks. Köögis on olemas enam-vähem kõik vajalik. Siin elab ka üks hiinlanna, kes homme lahkub. Peale seda jään mõneks ajaks üksi. Sellega loen esimese päeva lõpetatuks.
Igatahes. Lennuk väljus 8: 35 ja jõudis Riiga 9:30. Tegelikult tundus see aeg veel lühem. Jõudsin just klapid kõrva panna ja end mõnusalt sisse seada, kui juba neiu teatas, et maandumise ajal tuleb igasugu vidinad välja lülitada. Või kuivõrd mõnusalt ma end üldse saingi sisse seada? Iste oli mul varuväljapääsu juures, mistõttu pidin kogu oma maise vara kohe heaga üles kappi panema. Kõrval uksel ilutses suur punane silt. "Emergency use only". Kange tahtmine tekkis linki näppida. Eks keelatud vili ole ikka kõige magusam.
Link jäi siiski näppimata ja nagu juba öeldud 9:30 maandusime Riias. Järgmise lennuni jäi seega 1 tund ja 25 minutit surnuks lüüa. Kõht oli tühi. Hirmus tühi. Leidsin väikese kohviku. Kõik hinnad olid lattides. Lennujaamas. Ei oskagi nagu midagi öelda. Õnneks sai maksta ka eurodes, tagasi aga anti kohalikku raha. Mul oli seda võileiba väga vaja. Läti sendid, millele ma kasutusfunktsiooni ei leidnud panin korjanduskarpi. Ma ei tea küll päris täpselt, mille jaoks raha koguti, aga karbil ilutses naeratav laps. Ju siis õilsa eesmärgi nimel.
10:20 algas pardaleminek lennule Rooma (Fiumicino). Lennuki juurde sai bussiga. Bussis karbi sees oli väike karvane leedu koer. Vaesekesel oli palav ja vastik ja ta kraapis oma puuri seinu. Sõit oli pikk ja igav - kaks ja pool tundi tegevusetust. Süüa sai ainult raha eest. Jätsin vahele. Oma asukohta ajalises ja ruumilises plaanis tuli määrata maastiku järgi, sest kella funktsiooni täitev telefon oli kotis, kott kaugel (jälle varuväljapääs) ja vahekäigu ääres magas turske ja tõmmu leedu mees, keda ma äratama ei kippunud. Lõpuks hakkas paistma meri ning peagi teatas piloot laskumisest.
Üks mu sõber küsis kunagi: "Kas sa, Margit, tead ka kui suure osa oma elust me raiskame järjekordades seistes?", Kuldsed sõnad. Pagasit ootasin tund aega. Kõht oli tühi. Kuramuse šokolaadiautomaat oli katki ja röövis turistidelt eurosente midagi vastu andmata. Koristaja seletas itaalia keeles ja vehis kätega. Ühed ei saanud aru, teised tõlkisid. Kohvrid tulid kahes satsis ja otse loomulikult minu oma viimases.
Sain pagasi kätte ja asusin rongijaama otsima. Küsisin ühelt mundris noormehelt ning ta seletas lahkelt ja otse loomulikult väga kiiresti, kuhu minna. Üldjoontes sain aru ja ülejäänu osas läksin siltide järgi. Rongijaamas tabas mind rõõmus üllatus: ehkki turismiinfos ei osatud Perugia rongi kohta midagi mõistlikku vastata, suunati mind sealt piletikassase, kus oli äärmiselt abivalmis vanem meesterahvas, kes kirjutas mulle kenasti välja rongiajad ning andis pileti mitte ainult Terminisse, vaid ka ümberistumisega Perugiasse. Seega polnud mul rohkem vaja kassadega jaurata. Termini rongini jäi pisut aega ning püüdsin piletit komposteerida. Tint oli nähtavasti otsas. Toredate inimeste kaasabil leidsin töötava masina.
Kolme paiku jõudsin Terminisse. Järgmise rongini kaks ja pool tundi. Õige aeg toitumiseks. Silt caffeteria juurde näitas korrus allapoole. Ausalt öeldes ei arvanud ma oma kohvrisse 19,3 kg ladudes, et mul tuleks seda mööda treppe tarida. Mis ei tapa, teeb tugevaks.
Caffeteriat ei olnud. Oli mingi muu söögikoht, kergelt kiirtoidune ja kallite mahladega. Samas ei olnud mul huvi kogu oma elamisega mööda linna ringi tatsama hakata ning ohverdasin need mõned eurod. Ma olen alati arvanud, et teen päris head bolognese kastet ja veendusin selles järjekordselt süües ollust, mis seda vaid kaudselt meenutas.
Kõht täis asusin õiget platvormi otsima. Oli vaja minna üles tagasi. Lift oli katki. Seisin õnnetu näoga trepi alumisel astmel ning panin eelseisvaks katsumuseks vaimu valmis. Kusagilt ilmus mu kõrvale üks mees, haaras kohvri turjale, naeratas ja hakkas ülespoole liduma. Kohale jõudnud pani mu pagasi maha ning kogeles kohmetult, et oleks vaja süüa osta ja nii. Kergendasin pisut kukrut. WCsse jõudes hakkasin juba kahetsema. Masin nõudis läbipääsu eest 0,8 eurot ja teatas uhkelt "no change". Vaatasin nõutult oma viiekaid. Siiski, üks euro veel leidus. Suurepärane.
Vajalikud toimingu tehtud, asusin teele platvorm nr 2 poole. Kui tore! Veel treppe! Perroonile jõudsin tunnike enne rongi väljumist. Poetasin end istuma. 5 minutit... 10 minutit... Hakkasin fotoaparaadi režiime katsetama. Seepia perroon.... Must-valge perroon.... Tühi perroon.... Rongiga perroon... Kahjuks mitte minu oma. Kõlarist kostis iga poole minuti tagant teavet rongide ümbersuunamise kohta. Hakkas kõhe. Kolistasin koos kohvriga uuesti trepist alla, et igaks juhuks ekraani vaadata. Seisin ekraani ees oma arust just mitte kõige nõutuma näoga, kui juurde astusid kaks meesterahvast - üks koristaja ja teine tundmatus vormiriietuses. "Sinjoriina, kuhu te minna tahate? Perugiasse? Ahah. Siis peate võtma Ravenna rongi ja Folignos ümber istuma. Ah, et mis platvorm? Kohe vaatame. Teine platvorm. Jajah. Platvormid on üleval. Olete Ameerikast? Ahsoo, Eestist!" Ma ei tea, kas ta tõesti teadis, kus Eesti asub või üritas lihtsalt tarka nägu teha. Igatahes veendusin, et platvorm on õige ja kobisin üles tagasi. Avastasin, et perroon on pikem kui ma arvasin ja et rongid peatuvad teises otsas. No ja muidugi oli seal ka ekraan, kus oli kenasti kirjas Ravenna 17:30. Blondidel peaks üksi reisimine keelatud olema.
Varsti saabus rong. Vahekäigud olid kitsad ja kohvrit polnud kusagile panna. Üritasin seda üles upitada ning üks naine tuli appi. Jõudsime järeldusele, et kohver on liiga suur. Ligi astus üks noormees, kes teatas, et suurte kohvrite jaoks on vaguni ühes otsas eraldi koht. Suurepärane. Inimesed on siin abivalmid. Rong hakkas liikuma. Maastik muutus mägisemaks, kuivetunud põllud asendusid lopsakate istandustega, lagunevad kortermajad kenade ühepereelamutega. Läbi mägede viisid tunnelid, mistõttu kõrvad läksid pidevalt lukku.
Väljusin Folignos ja vahtisin segaduses ringi, kuhu poole jooksma peaks. Perroonil jalutas mingi asjapulk, vaatas üle õla mu piletit ja näitas veidi eemal seisva rongi poole. Uurisin, kus ja mil viisil ma pileti märgistama peaks. Onu viitas kollase masina poole. Eeldasin, et neid on ka teisel perroonil ja hakkasin liikuma, ent onu kahmas pileti ja komposteeris ära. No selge, selline on siis kontrolöri vorm...
Rongist helistasin Francale (korteri omanikule) ja teatasin, et saabun 19:37. Ta lubas jaama vastu tulla. Passisin pingsalt kella, et teada, millal maha minna. Kuuldes, et saabub jaam Perugia ja veel mingi pikk nimi hakkasin istmel nihelema. Üle vahekäigu istuv mees, kes oli mu vestlust pealt kuulnud, viibutas näppu ja ütles "Ei, ei, järgmine". Kõlarist teatati, et rong on 5 minutit graafikust maas. Olgu peale, järgmine siis.
Jaama jõudes ei leidnud ma Francat kohe üles. Võib-olla selle pärast, et ma ei saanud tema kirjeldusest päris hästi aru. Itaallased räägivad kohutavalt kiiresti. Õnneks on olemas telefonid. Korteri poole sõites rääkis ta Perugiast üldiselt ja näitas ära ka mõned vajalikud kohad, näiteks ülikooli, mis on umbes 3-minutise jalutuskäigu kaugusel.
Perugia on iseenesest väga huvitav koht, vana etruski linn, niisiis ajaloolistest vaatamisväärsustest ei tohiks puudust tulla. Asub ta künka otsas, tänavad on kitsad ja looklevad mitte ainult paremale-vasakule, vaid ka üles-alla. Majad on tihedalt üksteise vastu surutud ja igal pool on huvitavaid salapäraseid nurgataguseid.
Jõudsimegi kohale. Selgus, et see ei olegi päris korter, vaid rohkem nagu pisikene maja suurte majade vahel. Tegelikult päris mõnus, ainult et pisut niiske ja jahedavõitu. Tube on kolm, vannitube kaks. Köögis on olemas enam-vähem kõik vajalik. Siin elab ka üks hiinlanna, kes homme lahkub. Peale seda jään mõneks ajaks üksi. Sellega loen esimese päeva lõpetatuks.
No comments:
Post a Comment