Kui keemiaprofessor Gert nädala alguses järjekorrast mööda lipsas, et end esimesena ülikooli sisse kirjutada, oli see lihtsalt ebaviisakas kaaskannatajate suhtes. See aga, millega ta täna hakkama sai oli täiesti masendav. Ma pole oma elus varem midagi sellist näinud ja ega ausalt öeldes ei soovigi kordusetendust, sest täna hommikul auditooriumis pidin ma omal silmad peast häbenema. Ja ilmselt tundsid samamoodi ka ülejäänud 60 tudengit.
Käimas oli parasjagu teine kolmandik itaalia keele loengust ja lahendasime koos harjutusi. Järsku palus Gert õppejõult sõna ja küsis: "Vabandust, kas see on ikka itaalia keele, mitte itaalia keele harjutuste loeng?" (meil on nimelt iga asja jaoks eraldi loengud). Kõik olid pisut segaduses. Kas tõesti on võimalik istuda tund aega loengus, ilma et saaks aru, kuhu sattunud oled. Selgus aga, et küsimus oli mõeldud irooniliselt. Gert jätkas: "Kui see on keele loeng, siis ma eeldaks, et te seletate ka midagi grammatika kohta, mitte ei kontrolli ainult vastuseid. Seda ülesannete lehte ma võin kodus ka täita." Järgnes veel pikk samas stiilis materdamine, õppejõu leebed seletused ning lõpuks tõusis mees püsti ja asutas end auditooriumist lahkuma. Ilmselt selleks, et "seda lehte kodus täita". Jälgisin õppejõu nägu. Küllaltki temperamentne naine. Huvitav, mis ta teha võtab? Aga see reaktsioon, mis tema poolt järgnes, oli pehmelt öeldes ootamatu. Ta naeratas sõbralikult ja ütles: "Palun ärge minge ära, istuge maha, vaatame selle harjutuse uuesti üle ja arutame, miks me lünkadesse just need ajavormid panime." Gert naases oma kohale. Õppejõud oli võitnud. Ja kogu respekt, mis mul keemiku vastu veel alles oli jäänud, kandus sujuvalt naise kontole üle.
Teisest küljest oli Gerdil muidugi ka õigus ja tema tujutsemishoog tõi kasu umbes neljakümnele tudengile. Siiani nimelt kulges tempo kahekümne oiviku järgi. Iga kord, kui õppejõud uuris, kas kõik on selge, kostus vähemuse valjuhäälne "jah" ja enamus ei julgenud iitsatadagi, kuna igaüks arvas, et on ainus loll, kes aru ei saa. Täna aga tempo rauges ja kohe selgus, et küsimusi on palju. Isegi nii palju, et ühe tillukese harjutuse sooritamiseks kulus terve tund. Kas Gerdi tegu oli siis õige? Kas eesmärk pühendab abinõu? Jään ikkagi seisukohale, et täiskasvanud inimene, pealegi veel nii haritud, võiks osata probleeme lahendada viisakalt.
ooo kes/ mis see gert on? miks ta Perugias on? erasmus?:) hahah....
ReplyDeletemingii hetk tee ka ilus performance ära ja hüppa toolilt püsti loengu kestel ja hakka laulma gaudeamus igitur, iuvenes tum sumus!:)
hõõhõõ. cosa hai fatto anche nelle lezione d´italiano? solo avete uno professore? fa caldo?:)
whiiiiiiiiiiii
Certo che fa caldo. Sono al livello C1... Võid naerda nüüd. Kõik, igasugused Gerdid kaasaarvatud, on siin keelekursustel. Meil on põhimõtteliselt iga loengu jaoks eraldi professor ja ma võin öelda, et loengud on siin huvitavamad kui Eestis, kuna õppejõud on palju emotsionaalsemad. Näiteks teatriajaloos õppejõud veiderdab pidevalt ja peab mingeid eriti teatraalseid dialooge iseendaga, nii et kogu auditoorium hirnub kõht kõveras.
ReplyDeleteTa oleks võinud ka tulla välja küsimusega auditooriumile stiilis "Kas vaikijate seas on veel kedagi kes vajab seletust (või olem mina ainuke loll)". Aga ju ta polnud siis naljamees.
ReplyDelete