Kuhu ma eelmine kord jäingi? Ahjaa... Ühesõnaga bussi ei tulnud. Ja ega meil ei olnud aega "domanit" ka ootama jääda, kuna õhtul oli Hollandi ja Hispaania mäng (tuletame meelde, mis rahvusest on Niki), mis hiljem osutus muidugi täielikuks katastroofiks. Aga sel hetkel me muidugi ei olnud veel teadlikud ja ootasime põnevusega iseoma silmaga näha, kuidas Holland Hispaaniale tuule alla teeb. Niisiis oli vaja kiiresti tagasi jõuda. Bussipeatuses ootasid mõned hiina noormehed ja vene neiud. Iseenesest huvitav kombinatsioon. Kamba peale õnnestus võtta 8-kohaline takso ning tingida sobiv hind. Tänud siinkohal Diegole. Esimesele rongile me muidugi ei jõudnud. Oleks, kui oleks teadnud, et lähedal on veel teine raudteejaam, kuhu rong jõuab 20 minutit hiljem. Oleks, poleks...
Igatahes jõudsime me peale 2-tunnist pausi Arezzos rõõmsalt sihtkohta. Mängule jäime pisut hiljaks, aga "Huh, vedas, ühtegi väravat pole veel löödud!" nagu ka järgnevad 90 + 28 minutit. Siinkohal oleks sobilik veel mainida, et baar oli rahvast puupüsti täis, istuda polnud kusagil. Ja, ahjaa, õhtuti on väljas umbes 30 kraadi. Siseruumi temperatuuri võivad helgemad pead ise välja arvutada.
Päev lõppes sellega, et koduteel soovisid kõik vastutulevad noormehed kahele blondile "hollandlannale" kaastunnet avaldada. Tavaline värk.
Ma ei mäleta, mida ma tegin esmaspäeval. Võimalik, et käisime Nikiga Giardinos ja jõime odavat veini. Sest olgem ausad, vein on siin tõepoolest häbitult odav ja seda võimalust juba kasutamata jätta ei saa. Ja võimalik, et olid ka Niki sõbrad. Selles mõttes, et kindlasti nad ühel õhtul olid, aga ma tõesti enam ei mäleta, kas oli see esmaspäev või teisipäev. Igatahes on tal üks vahva korterikaaslane Ühendriikidest (keeldun ütlemast Ameerika, mis oleks poliitiliselt ebakorrektne). Ta on siin juba mõned ajad elanud ja räägib suurepäraselt. Ja matkib mõnuga oma kaasmaalaste ümarat ja arusaamatut aktsenti.
Ja siis tuli kolmapäev. Tore päev. Esinemine kooriga, pärast väike pizza ja hiljem ühine vägijookide realiseerimine kiriku trepil koos iraani ateistidega. Nagu kõik teisedki. See on öösiti ikka väga popp koht. Kah mul katoliiklased! Koju jõudsin 4:30. Esimese loengu jätsin vahele.
Neljapäev on mu mälust salapärasel kombel kustunud. Või siiski? Mulle tundub, et me käisime Nikiga Umbria jazzil. Jah, kohe päris kindlasti. Aga peale selle fakti ei suuda ma suurt midagi meenutada.
Reedel sõitis Niki linnast ära ja tundsin juba muret, et polegi enam kellegagi veini realiseerida. Õnneks nägin FB's Pier Paolot ja sebisin ennast Umbria jazzile kaasa.
Blogimine on üks kuradima raske tegevus. Tean seda omast käest. Aga isegi mina, kes elab igavat elu, saan sellega mingil määral hakkama.
ReplyDeleteTegelikult on see ainult kättevõtmise asi.
Igatahes jõudu ja jaksu ning ära kaota blogimise indu.
Meie tahame ka jooksvalt teada, mis seal toimub ja mida mitte.
Päikest ja mõnusat sulamist,
Pille ;)