Kolmekümne kolmas päev - vihm

See algas eile õhtul. Parasjagu siis, kui õhtustasime kogu karja äraminejate ja jääjatega. Vihm. Lõpuks ometi. Õhk oligi juba tolmune ja küünenahad kuivanud. Jooksime trepile. Sellele tillukesele lapile, kus katus peakohal. Pudeli sisu vähenes jõudsasti ja sellega proportsionaalselt ka rahvas. Kuni järele jäid viimased 4 vaprat. Aku sai tühjaks - muusika lõppes. Mida teha? Frank teatas, et tema toakaaslased on kõik läinud ja kapis ootab pudel veini. Suurepärane. Ausalt öeldes olime seda ettepanekut juba mõnda aega oodanud.
Frank on huvitav. Ta on pärit Philadelphiast ja Perugias juba üsna mitmendat korda. Sedapuhku Umbria jazzi ajal toimunud muusikute suvekooli asjus. Lisaks saksofonile mängib ta veel akordioni ja klaverit ning kommentaari tema hääle kohta on lihtsalt võimatu sõnadesse suruda. Ning veel, asi mis teeb mind tõeliselt kadedaks, homme alustab ta oma Itaalia-trippi, mille finantsid kogub erinevates linnades tänavatel musitseerides. Ega mul midagi selle vastu küll poleks, kui saaksin kaasa minna. Arvestades kogu eelnevat on ilmselge, et ülejäänud osa õhtust möödus muusika saatel. Sedapuhku akordioniga.
Vihm tugevnes. Jooksime õue. Ma arvan, et on vähe asju, mis oleksid ilusamad kui öösel kell 2 Perugia vanalinna kitsal tänaval vihma käes laulda-tantsida.

Kolmekümne teine päev - ja kõik asuvad teele...

... sest kõik peavad asuma teele. Ja nii ongi üks kuu läinud. Ja rahvas läheb koju. Täna hommikul lahkus üks prantslanna koorist. Lugeja ilmselt järeldsab, et eile sai pidu. Ja õigesti järeldab. Sest eile sai pidu. Ja täna hommikul ma esimesse loengusse ei jõudnud.
Homme lähevad Niki, Klaus ja Frank. Mannaggia! Kusjuures tänaseks on mul kokku lepitud pisike istumine toakaaslastega, kuna Nobuko läheb laupäeval. Ausalt öeldes tundub selline asjade korraldus mulle äärmiselt vale, kuna laupäevani on jõhkralt aega veel, aga homme on ju juba... homme! Sedaenam, et kui ma peaksin valima korterikaaslaste ja Niki vahel... See selleks. Igatahes lähen ma vähemalt Nikiga õhtust sööma.
Perugias elada oleks võrdlemisi masendav. Seltskond vahetub iga paari kuu tagant ehk parasjagu siis kui sõprus sõlmitud. Muidugi saab alati külla minna, ega see Euroopa ju nii suur olegi. Aga see pole enam see. Inimesed muutuvad. Teemad muutuvad. Ja muidugi on ka kohalikud, aga kohalikega pole suurt mõtet läbi käia, sest nad on liiga suletud. Ja sina oled alati võõras. Läbisõitja. Ja võib-olla on nad sedaenam suletud, et teavad - sõprusel pole mõtet, sest varem või hiljem lähevad kõik.
Ja tulevad. Näiteks nädalalõpus saabub keegi noormees Türgist. Nobuko asemele. Vahel ma vaatan seda korterit ja mõtlen, et huvitav kui palju rahvast siit läbi on voorinud. Millise taustaga? Millistest maailma nurkadest? Kes lõhkus ära köögitooli ja kes selle teibiga uuesti kinni pani? Kes eemaldas poti kaanelt nupu muutes selle kasutamiskõlbmatuks? Kes veel on kasutanud teist sissepääsu, et öösiti sisse ja välja hiilida ilma toakaaslasi äratamata? Kelle jäätis ja mis ajast on sügavkülmas? Õnnetu linn...
Aga igatahes tuleb noormees Türgist ja kõik hakkab otsast peale: "kuidas su nimi on? väga meeldiv. mis linnast? aasooh... kauaks sa jääd? mis kursus? lähen välja õhtul, tuled ka?" See viimane aga võib-olla ei olegi nii hea idee. Vähemalt meenutades eileõhtust diskussiooni Cemiga. Diskussiooni türgi meeste mõttemaailmast ja ettekujutlustest lääne naiste suhtes, milles Cem peaks üsna kodus olema, olles Türgi päritolu. Igatahes lubas ta tüübi üle vaadata, vajadusel vanema venna sõnad peale lugeda ja kui asi eriti hulluks osutub ehk ka mõistuse pähe taguda.

Kahekümne viies päev -

Niisiis. Asutasin end reede õhtul rahvaga kokku saama ja väljusin tunnike varem, et pisut kohvitada. Ja otse loomulikult, olles sinisilmne blond, ei pidanud ma seda üksinduses tegema. Tänaval astus mu juurde üks meesterahvas ja uuris kust ma pärit olen. Nagu ikka, pakkus algul Venemaad. Pole hullu, annan andeks. Kuuldes aga, et olen Eestist, sattus mees vaimustusse, kuna 10 aasta tagune reis oli talle nähtavasti sügava mulje jätnud. Igal juhul ühines ta minu kohviplaaniga, mis venis ühelt tunnilt kahele ning, olles giid, pakkus et võib mulle mingi päev Perugiat näidata. See mingi päev saab olema täna õhtul.
Aga hüpates nüüd tagasi minevikku. Jäin kohtumisele tunnikese hiljaks, aga sest polnud midagi, kuna ka nemad ei olnud veel väljunud ja niisiis pidin minema Annalisa juurde, kus toimus juba mitmendat tundi õhtusöök. Rahvast oli päris palju, sisuliselt kogu koor. Sai kitarri näppida. Giovanni mängis trompetit ja päris pagana hästi. Kesköö paiku asutasime end kontserdile ja otse loomulikult jõudsime üsna viimasteks lugudeks. Peale kontserti jäime veel veidikeseks piazzale ja Giovanni kütkestas möödakäijaid (ja meid nagunii) mõne trompetipalaga. Varsti teatas Vahid (üks iraani soost noormees), et läheb koju. Uurisin, et kas võin ka temaga minna, kuna suund sama ja kell juba üsna palju ka. Tema aga arvas, et on parem kui lähen teistega, kuna tal on vaja diskuteerida ühe tegelasega ning osutas neiule, kes järelikult, mõtlesin, pidi olema tema neiu. Ja ega ma mööda pannudki. Ning sellele järgneb üks huvitav lugu, mis kuulub rubriiki "pühapäev". Aga enne kirjutan laupäevast, nii et kannatust!

Laupäeva varahommikul, kusagil 2 ja 3 vahel, jõudsin koju. Sain magada vaid paar-kolm tundi, kuna kell 6:45 toimus väljasõit Firenze kartuuslaste kloostrisse ja Pisasse. Õnneks oli bussisõit üsna pikk. Klooster oli kena. Lisaks tutvusin ühe nunnaga, kes õpib samuti itaalia keelt, aga teises hoones. Pisal polnud ka viga. Kui jätta mainimata pisiasi, et torni ronimiseks tuleb maksta 15 eurot. Vaffanculo! Õite mul vaja teie torni! Selle raha eest sain hoopis normaalse lõunasöögi, veiniga ja puha. Või tegelikult... Tegelikult oli lugu nii, et üsna varsti peale sööma asumist ilmus kõrvallauda üks meesterahvas, kes pidas kõrvalmajas hostelit. Ajasime algul niisama juttu, siis pakkus, et võib näidata hostelit ja linna. Mõtlesin, et olgu peale, väljasõiduni on tunnike. Toidu eest ma aga maksma ei pidanudki. Siin loevad tutvused. Hostel oli päris kena. Kui veel Pisasse peaks sattuma, siis tean kuhu pöörduda. Edasi tegime väikese tiiru linna peal. Siis välgatas Raffaelil mõte, et tahaks hirmsasti mulle midagi mälestuseks osta. Peale mõneminutilist vaidlemist andsin alla ja valisin välja pruunid kõrvarõngad, kuna tahtsin selliseid nagunii osta. Aga kuna vaidlus ja valimine võtsid oma aja, oli kell juba ohtlikult lähedal 17:30le - ajale, mil pidi väljuma buss. Parklast, mis asus 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Mida teha? Ainus väljapääs oli auto. Analüüsisin olukorda. Mehike paistis sõbralik ja ohutu. Heakene küll, ronisin autosse. Ja valik osutus õigeks. Gaas põhja ning 5 minutiga olime parklas. Lippasin bussi. Ja selgus, et kogu kiirustamine oli asjata. Sest mõnedel tsikkidel oli ikka väga manjaana. Lahkusime parklast 17:50. Siinkohal tänud reisikaaslastele selle suurepärase võimaluse eest veeta aega palavas bussis, sest teatavasti seisva masina konditsioneer ei ole just suurem asi.

Ja siis saabus pühapäev. Päeval vaatasime Nobukoga animafilmi, mida pidime tegelikult vaatama juba tükk aega tagasi, aga katsu sa ülikoolilinnas graafikuid kooskõlastada. Jõudsin järeldusele, et jaapani animatsioonid on tegelikult päris lahedad.
Õhtul pidin kokku saama Amiriga (teine iraani noormees). Tegin aega parajaks jazzi kuulates ja varsti asus minu juurde keegi meesterahvas ja alustas juttu. Iseenesest oli tegemist üsna meeldiva vestluskaaslasega, kui jätta välja mõned komplimendid ja roosi kinkimine. Helistasin Amirile. 15 minutit. Suurepärane! Mehike jättis mulle oma numbri, mina talle enda oma mitte. Lubasin helistada. Tegelikult mulle üldse ei meeldi valetada, nii et pisut paha tunne jäi, aga mis seal ikka. Lippasin purskkaevu juurde ja varsti saabusid Amir ja Vahid. Vahid palus vabandust. Uurisin mispärast. Selle pärast, et ta reedel oli sedasi minema jooksnud. Uurisin, et mis juhtus. Tuleb välja, et neiu oli korraliku stseeni teinud. Kuna siin ilmselt ei ole tavaks, et erinevat sugu inimesed sõbrad on, ei meeldinud talle vist meie liiga sage ja sisutihe vestlemine. Niisiis järgnes tol õhtul küsitlusvoor teemal: kes ta on? kaua sa teda tunned? mis värk teil on? Võeh, itaalia naised! Vahid lippas koorikaaslaste (ja tüdrukuga) kokku saama andes mõista, et kahte seltskonda ühendada on sedapuhku võimatu. Jäime Amiriga kahekesi. Peagi saabusid 2 iraani tüdrukut - Mahshid ja neiu kelle nime ma ei tea. Hakkasime lahmaatima. Martini on siin häbitult odav, kas teate? Läksime jatsu kuulama. Tantsisime. Miks ma seda eraldi mainin? Sest itaallased ei tantsi. Sellist asja nagu Viljandi folgil, paljajalu vihmas... Unustage ära! Ja üldiselt meid vahiti üsna imelikult. Aga meid ei huvitanud ülearu palju, sest martini oli endiselt odav.
Poole kahe paiku aga neiud lahkusid. Õigemini tahtis koju minna see mis-ta-nimi-oligi ja otse loomulikult ei julgenud ta seda üksi teha ning Mahshid pidi kaasa minema. Läksime Amiriga koju riideid tooma, kuna väljas oli kõigest 22 kraadi ja mul oli jube külm. Kohastumine. Kesklinnas on üks lahe koht, kust avaneb vaade kogu linnale. Ja ka teistele linnadele, kuna Perugia on künka otsas. Laulsin "Siidilippu ja hõbepurjeid", kuna Amiril on sellest juba kergekujuline sõltuvus tekkinud. Kolme paiku sai Vahid lõpuks tulema. Nende kahe seltskond põhjustab tõsiseid krampe kõhulihastes. Kogu tekst kuulub absurdihuumori valdkonda. Ja eriti kino on kuulata, kuidas kaks iraani ateisti koraani kallal võtavad. Kojujõudmise kellaaeg mulle ei meenu, aga pakuks peale 4.

Esmaspäeval olin tubli. Käisin kõigis loengutes ning vahepeal suutsin üles leida ülikooli söökla, kus 2 euro eest võib ära toita ühe korraliku põhjamaa meesterahva. Minu jaoks oli seda selgelt liiga palju, aga kuna ma olin ikkagi maksnud, libistasin vähemalt puuviljad kotti, et loengute vahepeal jätkata. Kirjandus oli seekord isegi peaaegu huvitav. Mitte selle pärast, et ta oleks rääkinud vähem hüplikult ja lihtsama sõnavaraga kui tavaliselt, vaid selle pärast, et ta rääkis Calvinost ning ma suutsin isegi jälgida, kus maal ta omadega on. Siinkohal siirad tänud Ülar Ploomile, kes on andnud mulle põhja, mis muudab kaasaegse kirjanduse loengu talutavaks.
Päeval naases Niki, kes oli veetnud lõbusa nädalavahetuse Campo Bassos sõprade juures. Läksime õhtustama ja muljetama. Pidime ka koori-rahvaga kohtuma, aga mu telefoni aku suutis mind järjekordselt rõõmustada. Niisiis läksime koju. Mina telefoni laadima, Niki magama - 5 tunnine reis võib olla üsna väsitav. Kui aku oli hakanud juba ilmet võtma, lippasin tagasi purskkaevu juurde, kus Ettore (koori pianist) teisi ootas. Nüüd ootasime kahekesi. Ja ootasime. Ja ootasime. Juba 45 minutit. Helistasime. "Jaa, me kohekohe jõuame!". Veel 15 minutit. "Kuule lähme võtame juua midagi!" Jõudsime tagasi ja istusime kirikutrepile jooma nagu siin tavaks on. Kuna kõik on nii tublid katoliiklased ja puha. Veel 15 minutit. Ja siis nägime tuttavaid kujusid lähenemas. Järgnes pikk joru vabandusi ja lugu oli unustatud. Keegi avastas, et trepi käsipuu küljes saab lõuga tõmmata. Testosterooni tase tõusis. Kes on kõige tugevam/vägevam/ilusam jne? Hakati biitsepsit vaatlema. Cem paljastas kõhu. Järgnes arutelu teemal kaenlaalused karvad. Arvasime Lauraga, et oleme liiga noored ja rikkumatud, et sellised perverssusi näha. Poisid rahunesid maha. Osa seltskonnast arvas, et võiks hakata kodu poole liikuma. Giovanni ja mina arvasime, et ei ole kell veel sealmaal ja läksime hoopis ühe teise kiriku juurde, mis asub keskusest väljas puude vahel ja on öösiti üldse huvitav ja salapärane. Trompet. Gio üritas mulle ka õpetada, kuidas see müstiline asi ikkagi töötab. Aga kuna kõige eelduseks on mingi salapärane põristamine huultega lõppes iga katse sellega, et ma hakkasin naerma. Selge, et trompetimängijat minust ei saa. Pole hullu, katsun üle saada.

Kahekümne neljas päev - ei viitsi üldse blogida

Kuhu ma eelmine kord jäingi? Ahjaa... Ühesõnaga bussi ei tulnud. Ja ega meil ei olnud aega "domanit" ka ootama jääda, kuna õhtul oli Hollandi ja Hispaania mäng (tuletame meelde, mis rahvusest on Niki), mis hiljem osutus muidugi täielikuks katastroofiks. Aga sel hetkel me muidugi ei olnud veel teadlikud ja ootasime põnevusega iseoma silmaga näha, kuidas Holland Hispaaniale tuule alla teeb. Niisiis oli vaja kiiresti tagasi jõuda. Bussipeatuses ootasid mõned hiina noormehed ja vene neiud. Iseenesest huvitav kombinatsioon. Kamba peale õnnestus võtta 8-kohaline takso ning tingida sobiv hind. Tänud siinkohal Diegole. Esimesele rongile me muidugi ei jõudnud. Oleks, kui oleks teadnud, et lähedal on veel teine raudteejaam, kuhu rong jõuab 20 minutit hiljem. Oleks, poleks...
Igatahes jõudsime me peale 2-tunnist pausi Arezzos rõõmsalt sihtkohta. Mängule jäime pisut hiljaks, aga "Huh, vedas, ühtegi väravat pole veel löödud!" nagu ka järgnevad 90 + 28 minutit. Siinkohal oleks sobilik veel mainida, et baar oli rahvast puupüsti täis, istuda polnud kusagil. Ja, ahjaa, õhtuti on väljas umbes 30 kraadi. Siseruumi temperatuuri võivad helgemad pead ise välja arvutada.
Päev lõppes sellega, et koduteel soovisid kõik vastutulevad noormehed kahele blondile "hollandlannale" kaastunnet avaldada. Tavaline värk.

Ma ei mäleta, mida ma tegin esmaspäeval. Võimalik, et käisime Nikiga Giardinos ja jõime odavat veini. Sest olgem ausad, vein on siin tõepoolest häbitult odav ja seda võimalust juba kasutamata jätta ei saa. Ja võimalik, et olid ka Niki sõbrad. Selles mõttes, et kindlasti nad ühel õhtul olid, aga ma tõesti enam ei mäleta, kas oli see esmaspäev või teisipäev. Igatahes on tal üks vahva korterikaaslane Ühendriikidest (keeldun ütlemast Ameerika, mis oleks poliitiliselt ebakorrektne). Ta on siin juba mõned ajad elanud ja räägib suurepäraselt. Ja matkib mõnuga oma kaasmaalaste ümarat ja arusaamatut aktsenti.

Ja siis tuli kolmapäev. Tore päev. Esinemine kooriga, pärast väike pizza ja hiljem ühine vägijookide realiseerimine kiriku trepil koos iraani ateistidega. Nagu kõik teisedki. See on öösiti ikka väga popp koht. Kah mul katoliiklased! Koju jõudsin 4:30. Esimese loengu jätsin vahele.

Neljapäev on mu mälust salapärasel kombel kustunud. Või siiski? Mulle tundub, et me käisime Nikiga Umbria jazzil. Jah, kohe päris kindlasti. Aga peale selle fakti ei suuda ma suurt midagi meenutada.

Reedel sõitis Niki linnast ära ja tundsin juba muret, et polegi enam kellegagi veini realiseerida. Õnneks nägin FB's Pier Paolot ja sebisin ennast Umbria jazzile kaasa.

Kahekümnes päev (ja ka mõned eelmised)

Nagu selle aja peale juba ka loota võiks, on mul lõpuks ometi elu tekkinud. Ja sellest tulenevalt ei ole mul iga päev aega blogida. Täpselt nii nagu mul ei ole iga öö aega magada ja iga hommik aega süüa. Sest maailmas leidub tähtsamatki. Kuna täna on üle pika aja esimene rahulik õhtu, teen tagantjärele väikese kokkuvõtte.
Niisiis, neljateistkümnes päev ehk pühapäev. Käisime Nikiga šoppamas. Minu jaoks on poodlemine üldiselt nii mõttetu teema, et ma ei kirjutakski sellest siia, aga sedapuhku oli tegemist rohkem ostureisiga rõhk sõnal "reis". Nimelt asub Perugia "lähedal" (78 km) väike linn Arezzo, mille "lähedal" (35 km) asub outlet küla. Esimese otsa läbisime rongiga ja teise bussiga. Ei ole vist üldse mõtet mainidagi, et ehkki mul õnnestus sooritada paar hämmastavalt odavat ostu, nullisid reisikulud kogu säästu. Kõige huvitavam oli aga tagasitulek. Olime arvestanud 15 minutit bussilt rongile ümberistumiseks, ent peatuses selgus, et pühapäevased bussid ei hiilga graafiku tundmisega.

Kolmeteistkümnes päev - Orvieto

Arvasite juba, et jätsin selle päeva ebausu pärast vahele? Aga võib-olla on kolmteist hoopis hea number? Igatahes oli see väga tore päev.
Algas kõik sellest, et reede õhtul saatis Niki mulle sõnumi ja uuris, kas ma ei tahaks hommikul tema ja ta sõbraga Orvietosse sõita. Tõmbasin mittemidagitegemise päevaplaanist maha ja olin päri. Kohtusime kell 9 ülikooli ees.
Ma ei saa aru päris täpselt, mis värk nende ligi 50-aastaste meestega on. Igatahes oli Niki sõber ka üks neist. Sedapuhku meeldiv ja ohutu eksemplar, olles perekonnatuttav ja 9 aastat Hollandis elanud. Lisaks hoidis tema kohalolek eemale teisi tegelasi ja ka tõmmu kelneripoiss piirdus vaid naeratamisega.
Tee Orvietosse, ehkki autoga, oli küllaltki vaevaline, vähemalt minu jaoks. Maastik on siin kohutavalt künklik ja teeparandusest pole peale 90ndaid nähtavasti juttu olnud. Lisaks veel raudne reegel, et tagaistmel läheb mul süda alati pahaks.
Õnneks jõudsime kohale enne kui asjad päris hulluks oleksid läinud. Parkisime oma tumeda auto päikese kätte ja asusime otsima toomkirikut. Veidi aja pärast paistiski majade vahelt tema fassaad, mis oli juba vaatamisväärsus omaette, olles kaetud piibliteemaliste freskodega.
Selleks, et asja ka seestpoolt kaeda, maksime pileti eest, mis tagas lisaks sissepääsu muuseumi.

Kaheteistkümnes päev - viisakusest

Kui keemiaprofessor Gert nädala alguses järjekorrast mööda lipsas, et end esimesena ülikooli sisse kirjutada, oli see lihtsalt ebaviisakas kaaskannatajate suhtes. See aga, millega ta täna hakkama sai oli täiesti masendav. Ma pole oma elus varem midagi sellist näinud ja ega ausalt öeldes ei soovigi kordusetendust, sest täna hommikul auditooriumis pidin ma omal silmad peast häbenema. Ja ilmselt tundsid samamoodi ka ülejäänud 60 tudengit.
Käimas oli parasjagu teine kolmandik itaalia keele loengust ja lahendasime koos harjutusi. Järsku palus Gert õppejõult sõna ja küsis: "Vabandust, kas see on ikka itaalia keele, mitte itaalia keele harjutuste loeng?" (meil on nimelt iga asja jaoks eraldi loengud). Kõik olid pisut segaduses. Kas tõesti on võimalik istuda tund aega loengus, ilma et saaks aru, kuhu sattunud oled. Selgus aga, et küsimus oli mõeldud irooniliselt. Gert jätkas: "Kui see on keele loeng, siis ma eeldaks, et te seletate ka midagi grammatika kohta, mitte ei kontrolli ainult vastuseid. Seda ülesannete lehte ma võin kodus ka täita." Järgnes veel pikk samas stiilis materdamine, õppejõu leebed seletused ning lõpuks tõusis mees püsti ja asutas end auditooriumist lahkuma. Ilmselt selleks, et "seda lehte kodus täita". Jälgisin õppejõu nägu. Küllaltki temperamentne naine. Huvitav, mis ta teha võtab? Aga see reaktsioon, mis tema poolt järgnes, oli pehmelt öeldes ootamatu. Ta naeratas sõbralikult ja ütles: "Palun ärge minge ära, istuge maha, vaatame selle harjutuse uuesti üle ja arutame, miks me lünkadesse just need ajavormid panime." Gert naases oma kohale. Õppejõud oli võitnud. Ja kogu respekt, mis mul keemiku vastu veel alles oli jäänud, kandus sujuvalt naise kontole üle.
Teisest küljest oli Gerdil muidugi ka õigus ja tema tujutsemishoog tõi kasu umbes neljakümnele tudengile. Siiani nimelt kulges tempo kahekümne oiviku järgi. Iga kord, kui õppejõud uuris, kas kõik on selge, kostus vähemuse valjuhäälne "jah" ja enamus ei julgenud iitsatadagi, kuna igaüks arvas, et on ainus loll, kes aru ei saa. Täna aga tempo rauges ja kohe selgus, et küsimusi on palju. Isegi nii palju, et ühe tillukese harjutuse sooritamiseks kulus terve tund. Kas Gerdi tegu oli siis õige? Kas eesmärk pühendab abinõu? Jään ikkagi seisukohale, et täiskasvanud inimene, pealegi veel nii haritud, võiks osata probleeme lahendada viisakalt.

Üheteistkümnes päev - hollandlanna, kes teab kõiki

Tudeng on tore olla. Eriti kui sa tead, et enamikus loengutes osalemine on rangelt vabatahtlik ja pigem silmaringi arendamise küsimus ning eksameid pole. Olles alati kohusetundlik ja eeskujulik üliõpilane, ei ole mul üldiselt tavaks neljapäeva õhtuti alkohoolseid jooke tarbida. Aga kuna ka neis vähestes loengutes, mis meile kohustuslikuks on tehtud, loeb vaid kohalolek, on suhteliselt ükskõik, mis olekus ma ennast sinna vean. Kuuldatavasti aga ei pidanudki selles kliimas hommikuti mingeid erilisi probleeme ilmnema. Eks homme paistab.
Niisiis pidin rääkima hollandlannast. Jah, ta teab siin kõiki. Ja lisaks sellele paistab mulle, et ka kõike. Näiteks teab ta millised pubid on hubase miljööga ja millised odava alkoholiga. Ta teab millisest kõrvaltänavast saab öösiti maitsvat mahejäätist ja ka seda, millise künka otsast avaneb hingemattev vaade kogu linnale. Ja kogu selle teadmistepagasi juures on ta lisaks veel mõnus inimene, kellele igasugused maskid ja poosid paistavad võõrad olevat. Seega suurepärane kaaslane hilisõhtuseks linnaekskursiooniks

Kümnes päev - kummalised tutvused

Täna ma veendusin järjekordselt selles kui huvitav võib olla foneetika. Eriti, kui seda annab selline suurepärane õppejõud. Ja veendusin ka selles kui hea on ikkagi, et eesti keeles on 3 väldet. Itaalia keeles on neid kaks. Suurema osa tudengite jaoks on see väga suur probleem, sest enamikes keeltes lihtsalt ei ole selliseid asju. Niisiis üritas terve auditoorium kuulata, mis vahe on 'notel' ja 'nottel' ilma mõhkugi taipamata ning samal ajal nokitses üks segaduses eestlane (mina) omaette ning püüdis aru saada, miks teised midagi aru ei saa. Mõtlesin õudusega, mida nad vaesekesed veel siis teeksid, kui peaksid eesti keelt õppima.
Peale loengut oli plaan lähedalasuvas pizzerias üks kiire eine teha, aga sellest ei tulnud midagi välja, kuna teenindav personal pidas siestat. Kusjuures huvitav on see, et apteek oli lahti. Ostsin valuvaigisteid, kuna siinne kliima ja manjaana tekitavad peavalu ja astusin ühe vanakese järel välja. Mehike hakkas vabandama, et oli nii aeglaselt kulgenud ja seega ka mind pidurdanud, tuues põhjuseks mitte oma vanaduse, vaid selle, et ma olevat lihtsalt nii ilus, et ta sattus segadusse. Uuris veel, et kas ma õpin sealsamas ülikoolis ja lisas veel hulga komplimente enne kui mul õnnestus viisakalt minema lipsata. Iseenesest päris naljakas ja omamoodi armas situatsioon. Ja ka hariv: itaalia meessoo põhilisi omadusi vanadus ei mõjuta.
Itaalia meessooga, küll pisut noorema eksemplariga, tuli mul tegemist ka ülikooli kohvikusse suundudes. Kohtasin inimest, kellega olin põgusalt tutvunud tegelikult juba hommikul ja keda ma pole siiani päriselt lahti jaganud. Ma arvan, et ta on seda tüüpi tegelane, kelle maailm jääbki suuremale osale mõistatuslikuks. Niisiis. Peale vaadates umbes 50-aastane lokkis ja silutud meesterahvas, kes kipub kõigiga vestlust alustama. Veidi aja pärast sain teada, et ta on õppejõud ja seda kinnitas ka kohvikupidaja, kutsudes teda professoreks. Selle põgusa veerandtunni jooksul jõudis ta kutsuda mind nädalavahetusel randa, kuna ma olevat 'valgeke', lugeda mu kätt, defineerida mu isiksuse, vestelda muidu maast ja ilmast ning kutsuda õhtul jalkat vaatama. Suutsin ennast kõigist kohtumistest viisakalt kõrvale nihverdada. Edasine eesmärk on uurida välja, kas ta luusib mööda ülikooli, et sebida noori pahaaimamatuid tütarlapsi või on ta lihtsalt 'kõigi tudengite sõber' ehk seega ohutu tüüp, keda võiks isegi ihukaitsjana randa kaasa võtta. Sest viimast oleks kohalikke asjaolusid arvestades hädasti vaja.

Üheksas päev - mitmekeelsusest

Lõpuks ometi olen ma saanud vastuse küsimusele, millega olen juba rohkem kui aasta tüüdanud kõiki kakskeelseid tuttavaid: "Mis keeles mõtleb kakskeelne inimene?" Mõlemas keeles. Ja tõepoolest, mõlemas läbisegi. Ehkki mul on üks domineeriv keel, mida ma valdan ja teised keeled on tunduvalt hiljem juurde õpitud ning ega ma neis ka ülearu pädev pole, tean ma nüüd, mismoodi käib kahes keeles mõtlemine. Kuna ma pean lihtsalt kohutavalt palju rääkima ja mõtlema itaalia keeles, püüab mu vaene aju duubeldada kogu teksti itaalia keelde isegi üksi olles. Või alustan mõtlemist eesti keeles ja avastan mingi hetk, et olen vahepeal märkamatult teisele keelele üle läinud. Tegelikult on see kohutav, kuna mu itaaliakeelne sõnavara ja grammatilised struktuurid on väga piiratud ja sellest suurest mõtlemispingutusest, mida on vaja selleks, et üldse mõni normaalne lause kokku tuleks, on mul pidev peavalu.
Veel üks hämmeldust tekitav asjaolu - väljas sajab. Ma tõesti ei tea, kuidas see juhtus, sest alles hetk tagasi oli ilm selge ja palav. Itaalia ei väsi üllatamast.
Täna tehti esimesed muudatused tunniplaanis. Ei saa öelda, et paremuse poole. Ülikooli poliitika paistab olevat liikuda tunniplaani suurema kattuvuse suunas. Samas, kui kõik ained on ühel ajal, on ka rohkem vaba aega.
Täna oli esimene itaalia keele loeng. Tundsin ennast üsna rumalana. Meil on seal mingid geeniused koos. Õnneks õppejõud kedagi personaalselt ei küsi, vaid vastavad oivikud vabatahtlikkuse alusel. Sellel nädalal on oodata muudatusi auditooriumites, kuna meid on grupis üle 60 ja me lihtsalt ei mahu nendesse pisikestesse ruumidesse, mis meile määratud on.

Kaheksas päev - ametlikult üliõpilane

Nüüd on see päev lõpuks ometi saabunud, nädal peale kohale jõudmist. Nojah, parem hilja kui mitte kunagi. Igatahes olen ma nüüd ametlikult Universita per Stranieri di Perugia hingekirjas. Isegi õpilaspilet on ja puha. Selle pileti oleks ma muidugi võinud ka kodus papist valmis meisterdada ja oma pildi ise klambrilööjaga sinna peale kinnitada. Armas. Igatahes on see minu pilet... igale poole!
Lisaks sissekirjutusele juhtus täna veel häid asju. Näiteks sain kätte tunniplaani, tutvusin paari loengukaaslasega, ostsin poole nädala toiduvarud. Kõige rohkem rõõmustas mind aga väike kollane paber, mille abil pidin saama kätte 75% juulikuu stipendiumist. Ja peale mõningast järjekorras seismist, nagu siin tavaks, saingi.
Loengud algasid täna. Otse loomulikult ma esimesse ei jõudnud, sest olin sel ajal järjekorras. Nagu ikka. Midagi hullu sellest muidugi ei juhtunud, kuna hiljem kuulsin, et kohal oli olnud 3 inimest. Nende seas hollandlasest keemiaprofessor Gert, keda ma veidi enne üheksat nägin järjekorrast ette trügimas ja mõne minuti pärast võidukalt väljumas. Ühel teadmisjanulisel tudengil peavad prioriteedid paigas olema.
Teine loeng jäi ära. Vist. Uksele oli professor riputanud sildi: "Läksin kantseleisse. Tulen varsti". Kui kolm korda akadeemiline veerand oli täis tiksunud jõudsime kõik koos (kolmekesi) järeldusele, et seda on isegi Itaalia kohta liiga palju.
Järgmine loeng on kell 5. Ma vähemalt loodan.

Ja tõepoolest, loeng toimus. Ainult, et midagi uut ma sealt teada ei saanud, kuna Rooma ajalugu olen ma üsna äsja õppinud ja selleks ajaks kui nad omadega Itaaliani jõuavad, on minul kursus läbi. Pole hullu, kordamine on tarkuse ema. Sealsamas kohtasin Nikit - neiut Hollandist, kellega olime hommikul koos järjekorras seisnud. Ta juhtis mu tähelepanu huvitavale asjale: meie tunniplaanil ilutseb pealkiri "õppeaasta 2009/10". Käesoleva trimestriga algas ülikoolis õppeaasta 2010/11. Me ootasime 4 päeva, kuna tunniplaanid polnud valmis. Peaks vist järeldama, et 5. juuli hommikul aastal 2010 said nad lõpuks ometi valmis möödunud õppeaasta tunniplaani :D Huvitav, millal selle oma tuleb... Ainete kattuvusest ja muust müstilisest ei ole üldse mõtet rääkidagi.
Peale seda läksin filmikunsti loengusse, mis tundus üsna huvitav. Kasutan sõna "tundus", kuna ma ei saanud tegelikult suurt midagi aru. See oli nagu lugeda Eco "Lector in fabulat". Itaalia keeles. Aga film, minu jaoks muidugi tummfilmina, oli päris põnev. Peale seda kõike õnnestus mul isegi kuulata viimast pooltundi kooriproovist. Paar tenorit viipasid mulle, et ma ka end laulma veaks, aga eelistasin esialgu siiski saalis istuda. Hiljem kuulas õppejõud mu üle, jõudis järeldusele, et olen contraalto (teine alt?) ning lausus: "Kolmapäeval näeme!" Suurepärane.
Õhtul hüppas üks Nobuko sõber läbi ja tõi talle ühe jaapani animatsiooni itaaliakeelsete subtiitritega. Homme on meil seega filmiõhtu :)

Seitsmes päev - ...

Jõudsingi uuesti graafikusse. Tänase kohta pole mul aga veel midagi kirjutada, kuna olen terve hommikupooliku bloginud. Lähen hoopis vaatama, mida on külmkapil mulle pakkuda.

Mul on küll kohutavalt häbi, aga ma ei ole täna mitte kui midagi sisulist teinud. Silmad valutavad ekraani jõllitamisest. Lugesin delfit. Häbenen küll, jah, ausalt. Selle kvaliteetse ja usaldusväärse allika kaudu sain teada ühest uuringust. Nimelt esinevat naistel, kes on füüsiliselt aktiivsemad, eriti teismeeas, vähem dementsust. Ei tea, kas peaks nüüd jooksma minema või lösutan edasi ja riskin? Ma arvan, et kui sellise kuumaga välja minna, ei pea üldse vanadust ootama, et katus ära sõidaks.
Homme mind võib-olla kirjutatakse ülikooli sisse. Samas, kui mitu korda ma seda juba kuulnud olen? Tahtsin täna Steve McCurry fotonäitust vaatama minna. Olen tahtnud tema töid näha alates sellest hetkest kui ma üldse teada sain, et selline inimene olemas on ehk siis juba ligi 4 aastat. Ja nüüd tuleb välja, et seda näitust saab külastada ainult muuseumikaardi omanik ja et selle soetamiseks on mul vaja end ülikooli sisse kirjutada. Näitus kestab õnneks septembrini. Üks hetk peavad nad end seal kantseleis ikka liigutama hakkama, sest lõppude lõpuks olen ma Tallinnast ja ma olen maksnud.
Kuna täna ei ole midagi erakordset juhtunud ja ma soovin säästa head lugejat pikast kirjeldusest, kuidas ma valmistasin praekartuleid, räägin hoopis "väikesest sinisest". "The little blue" ehk kõigile arusaadavas keeles "väike sinine" on juba kümnendat aastat välja antud taskuteatmik tudengitele, mis aitab sisse elada kohalikku ellu. Tänu sellele toredale abimehele leidsime mõni päev tagasi lõpuks ometi normaalse toidupoe. Mul on nüüd kartulit. Kas pole tore? Lisaks sisaldab "väike sinine" kõikvõimalikku mõeldavat informatsiooni Perugia kohta, näiteks peatükke "toa leidmine", "tervis", "kohalik transport", "kõik tarvilik korterisse" jne. Ning isegi mittemõeldavat nagu "Perugia karakterid" (a la nagu Sindi Vovka) ja "juhised (mitte)kohtamiseks", mis selgitab noortele hullunud tudengitele, et Perugias aset leidvad "lookesed" ei ole üldiselt püsiva iseloomuga. Mis mind aga iseäranis köitis on üks vabavärss raamatu lõpus, millest ma nüüd mõned read siia tõlgiksin. Luuletuse pealkiri on "Tuba (mitte)saadaval":
"See on pesumasin, aga me ei kasuta seda, sest see ujutab köögi üle"
"Sa pead minema läbi teise magamistoa, et pääseda tualetti. Sa harjud sellega mõne aja pärast"
"Tuba? Õigus, kuulutuses oli kirjas tuba. Me mõtlesime tegelikult nurgakest elutoas"
"Ma tean, et tuba on natuke liiga väike. Aga sa võid koridoris õppida"
"Me soovime ühe kuu üüri ettemaksuks. Ja kahe kuu üüri tagatiseks. Ja veel ühe kuu üüri arvete jaoks. Ja oma passi pead sa meie kätte hoiule jätma"
"Nagu sa näed, on see maja väga turvaline, kuna siin ei ole aknaid"
"See on sinu toa võti. Lukku ei ole enam, aga meil oli üks kaks aastat tagasi"
"Sinu toakaaslasteks on saksa narkar, rumeenia neo-fašist ja siberi hamster"
"Lühike nädal. Mida see tähendab? See tähendab, et sa võid siin olla ainult nädala sees. Nädalavahetustel üürib seda üks teine tüüp"
Peale selle luuletuse lugemist sain ma aru, et tegelikult on mul kõik väga hästi.

Kuues päev - uus tüdruk

Nüüdseks olen oma blogimisega päeva võrra maas. Katsun selle vea siiski täna parandada, kui just jälle midagi vahele ei tule.

Franca saatis Palio ajal sõnumi, et tahab kõigilt kolmelt täna dokumentide koopiaid. Kolmelt? Järelikult on meie elamisse lisandunud veel keegi. Vastasin, et oleme Sienas ja katsun hommikul asjad korda ajada. Lootsin magada vähemalt üheksani, aga võta näpust! Juba peale kaheksat tuli sõnum, milles Franca uuris, kas asjad on korda aetud. Ajasin end üles ja läksin vaatama, kas paar maja edasi asuv poekene on avatud. Nagu oli ka arvata, ei viitsi itaallased ka laupäeviti tööd teha. Lisaks sellele, et nagunii on poed iga päev peale lõunat 3 tundi suletud. Nojah.
Koju tagasi jõudes nägin sakslannat, kes oli samuti Francalt sõnumi saanud ja oli poolunine-poolsegaduses. Ülikooli juures oli veel paar kohta, kus sai koopiaid teha. Võtsin ka Suzanne dokumendi ja läksin vaatama. Ei olnud ka seal olukord parem. Franca arvas, et olgu peale, katsub ise asja korda ajada, kuna nagunii oli tema see, kes unustas meile varem öelda.
See on hämmastav, kui lihtne võib asjaajamine tegelikult olla sellises bürokraatlikus riigis. 10 minutit peale passidega lahkumist saabus Franca uuesti ja teatas võidukalt, et oli teinud koopiad tubakapoes. Oli lihtsalt läinud suitsu ostma ja küsinud müüjalt, kas ta võiks paar koopiat teha. Sellega oli mure lahendatud.
Peale mõningast mittemidagitegemist nagu meil siin juba tavaks on saanud, kohtasin köögis sakslast, kes kutsus mind jalkat vaatama. Olgu peale, mõtlesin. Parem ikka, kui facebookis vahtida. Mängisid Saksamaa ja Argentiina, mistõttu mäng tõotas tulla huvitav. Kuna mu kaaslane oli sakslane, oli lihtne ka omale pool valida ning mäng muutus kohe ka oluliselt põnevamaks. Kusagil kaugemal oli mingi festival, kus pidi toimuma ühine jalka vaatamine suurelt ekraanilt ja vabas õhus. Otsustasime kaema minna. Tegelikult oli see üsna lähedal. Ma ei kujuta ette, millal ma selle kummalise kaardiga ükskord ära harjun. Igatahes ei olnud seal kedagi ja plats oli palju väiksem kui arvasime. Lisaks veel päikese käes. Pöördusime linna tagasi ja jõudsime täpselt mängu ajaks ühte pubisse, kusjuures ettekandja rääkis saksa keelt ning pani meid istuma ekraani lähedale, mingite itaalia meestega ühte lauda. Nagu veidi aja pärast selgus, olid nemad Argentiina poolt. Esimese poolaja lõpus saime aru, et oleme Argentiina restoranis. Õnneks keegi meile kallale ei kippunud, kuna suurem osa külastajatest olid samuti sakslased või vähemalt saksa fännid. Mäng ise oli üle ootuste huvitav ja poolteist tundi möödus kiirelt.
Suzanne paistab üsna tore, ehkki meist kolmest ilmselt kõige tibim. Nobukoga võrreldes oleks nad nagu erinevatest maailmadest, kuivõrd jaapanlanna on klassikalist muusikat fännav budist. Igatahes olen mina, nagu tavaliselt, pesamuna, kuna Suzanne on 24 ja Nobuko sünniaasta järgi 27 või 28.
Peale toitumist läksime Nobukoga kontserdile, mis toimus samas kohas, kus eelminegi. Seekord esines Vu orkester Hollandist. Mängiti Bernsteini, Gershwini ja Rachmaninoffi loomingut. Minu jaoks oli see uudne ja huvitav, eriti esimene pool, kuna ma pole tegelikult tuttav 20. sajandi loominguga. Nobuko aga arvas viisakalt, et talle meeldis eelmine kontsert rohkem. Maitse üle ei vaielda. Ega kakelda. Kui kontsert lõppeb nii hilja, minnakse hoopis magama.

Viies päev - Siena

Järjekordne tagantjärele postitus. Kvaliteedi eest ei julge ma vastutust võtta, sest olen ikka veel unine.
Et jõuda kella 7ks bussile, pidime ärkama kell 6. Siin on see suhteliselt lihtne, sest poeomanikud ja muidu tööinimesed hakkavad umbes sel ajal ettevalmistusi tegema ja itaallastel on mingi anatoomiline eripära, et nad ei suuda vertikaalasendis vait olla. Keset nädalat 9ni magamine nõuab suurt vaimset pingutust või ka täielikku ignorantsi.
Igatahes jõudsime kenasti bussile. Juba esimese 5 minuti jooksul purustati meie unelm bussis edasi magada. Järgnes poolteist tundi (täpselt nii kaua kestab teekond Perugiast Sienasse) ajalooloengut. Hiljem osutus see muidugi väga kasulikuks.
9: 30 jõudsime niisiis Sienasse. Giid saatis meid San Domenico kirikuni ja sellega oli tema osa lõppenud. Võiks arvata, et jooksime suurest vabadusest hullununa mööda linna laiali, aga tegelikult olime üsna nõutud. Võidusõit algab alles õhtul. Mida teha kogu selle vaba ajaga? Seadsime sammud turismiinfo poole, et leida kaarti, mille abil selles Itaaliale omases korratus tänavaterägastikus orienteeruda. Boonusena saime kaasa päeva suursündmuse ajakava.
Kuna lõviosa päevast möödus linnas sihitult ringi lonkides, kirjeldan nüüd pisut, milline on Siena. See ei ole kuigi suur linn. Arhitektuurilt on ta väga sarnane Perugiaga ning paikneb samuti küngastel, mistõttu ronimist on seal rohkem kui rubla eest. Või pigem euro, sest just üks euro tuleb välja käia inimesel, kes soovib linna siseneda - juba linn ise on ajalooline vaatamisväärsus. Siena on jagatud contradadeks, keskajal oli neid mitukümmend, kuid juba sajandeid on nende arvuks 17. Contrada on nagu väike haldusüksus linna sees. Neil kõigil on oma kirik ja oma lipp. Palio di Siena on contradade vaheline võiduajamine, mis toimub igal suvel 2 korda. Korraga mahub jooksma vaid kümme hobust ning osalejad valitakse loosi alusel. Need seitse, kes 2. juulil ei võistle, jooksevad 16. augustil ning neile lisandub veel kolm osalejat, jällegi loosi alusel. Väljastpoolt tulija võib muidugi arvata, et tegu on lihtsalt mingi mõttetu võidusõiduga, aga mõnele sienalasele seda ütlema minna küll ei maksaks. Neile on see elu. Enamus väiksemaid poode suleti sel päeval kell 2, sest kell 3 algas hobuste ja ratsanike sisseõnnistamise tseremoonia. Kõigil majadel lehvisid contradade lipud, mistõttu contradade piirid olid selgelt näha. Inimesed kandsid oma contrada värvides kaelarätte ja lippe. Kuna osa contradasid on omavahel liitlased ja vaenlased teistega, tuli ette ka kõvemaid ütlemisi.
Meid aga jättis kogu see ootus suhteliselt külmaks ja suundusime hoopis söögikohta otsima. Leidsime ühe, kus hinnad olid üsna mõistlikud. Hiljem selgus, et maksime üle - tegu oli mikrolaineahju-pastaga. Vähemalt sai kõhu täis. Iseäranis huvitavad olid aga koha omanikud - üks keskealine paar. Mees tundus pisut veider, ehkki ma ei oska oma arvamust millegagi põhjendada. Naine aga kandis lühikest kirjut kleiti, mille all oli punane rinnahoidja. Ja ma ei järelda seda sellest, et tal oleksid paelad paistnud, vaid ma tean täiesti kindlalt, et see oli punane rinnahoidja. Võiksin isegi selle lõiget kirjeldada, kuna kleit lihtsalt ei katnud seda ära. Isegi mitte ligilähedaselt. Ka meik oli naisterahval suhteliselt õhtune, ent samas tehtud üsna lohakalt. Omanikud ei olnud kindlasti itaallased, kuna nende kõnest kostsid aeg-ajalt hispaaniapärased häälikud. Kaks naist tellisid leti ääres kohvi. Kohvimasin oli vist natuke katki, igatahes kui ühele tass mingi kohvitaolise ollusega nina ette pandi teatas ta "Mi fa schifo!" ehk maakeeli "See on mulle vastik!"
Kuna väljas ei olnud suurt midagi hingata ja päike siras lagipähe isegi kitsastel tänavatel, otsustasime loovutada 3 eurot ning otsida varju katedraalist. See oli väga õige otsus - kulutasime mõnusas jahedas kirikus kunsti nautides peaaegu 2 tundi. Mõned turistid olid avastanud, et see on suurepärane koht siestat pidada ning tukkusid pinkidel.
Edasi suundusime San Domenico kirikusse, kus pidi toimuma draakoni contrada tseremoonia. Otse loomulikult nägime me nüüd mitut odavat ja mõnusat söögikohta. Aitäh, Murphy! San Domenico, muide, ei ole mingi suvaline väike kirik linnas, kus neid on pehmelt öeldes jalaga segada. Esiteks on teistest pisut suurem ja teiseks hoitakse seal 14. sajandil elanud pühaku Catarina di Siena pead (keha asub Roomas, aga see on juba pikem lugu). Kirjandushuvilistele eestlastele ei tohiks see naine võõras olla, kuna temast räägib Ristikivi "Mõrsjalinik".
Veidi enne kolme väljusime kirikust ja istusime muruplatsile, kus rahvas ootas peagi saabuvat ratsanikku. Varsti hakkas kostma trummipõrinat ning veidi hiljem võiski näha liginevat rongkäiku. Ratsanik ja veel mõned keskaegsete riietes asjapulgad sisenesid kirikusse, rahvas nende järel. Seal leidis aset tantsuline tseremoonia lippudega ja lauldi mingit laulu, mida kõik kohalikud paistsid teadvat. Hobust aga kahjuks kirikusse ei toodud, teda õnnistati väljas. Miks ma seda mainin? Sest teistes kirikutes viidi hobune sisse. Lihtsalt San Domenico ei ole draakoni contrada isiklik kirik (nende oma on tseremoonia jaoks liiga väike) ja nad ei pidanud sobilikuks viia hobust võõrasse kirikusse. Sellest on muidugi kahju, sest ma tahtsin väga oma silmaga näha, kuidas hobune üle kiriku läve astub.
Igatahes, kogu see kirikuid mööda kondamine tekitas minus palju küsimusi. Kas kirikud on jahedad selleks, et inimesi ligi meelitada? Igaljuhul paistis see toimivat. Kui Jumal on inimese loonud oma äranägemise järele, miks siis peavad kirikus õlad ja jalad kaetud olema? Kas ta ei ole oma tööga rahul? Kas ka Jumal kahetseb vahel? Ja mis peamine: kust võtavad inimesed, et Jumalat kotib nende võidusõit? Kas hobuse kirikusse vedamine ja Jumalalt võidu palumine ei ole mitte religiooni mõnitamine? Ja oletame, et Jumal on kõikvõimas ja täidab kõigi palved, kas ei peaks siis kümme hobust korraga finišisse jõudma, kui kõik contradad enne paluvad? Ja kui Jumal eelistab ühtesid, sest tal on plaan, milleks siis üldse paluda?
Nüüd, kui ma olen oma kristlikud lugejad lõplikult välja vihastanud, võime minna edasiste sündmuste juurde. Peale tseremooniat suunduti väljakule, kus kogu üritus hiljem aset leidis. Ehkki kell oli juba nelja ligi, oli endiselt kohutavalt palav. Platsil, kuhu rahvast oli kogunenud juba üksjagu, õnnestus meil leida varjuline lapike. Ootasime pisut rohkem kui tunnikese enne kui hakkas paistma rongkäik igasuguste keeruliste nimedega ametiisikutega, kellele järgnesid contradad ja seejärel veel ametiisikuid. Rongkäik liikus väga aeglaselt ja selleks ajaks kui kõik olid platsile ringi peale teinud, oli kell juba pool kaheksa. Kuna väljak, mille ümber rongkäik toimus, oli kausikujuline, on ilmselge, et suurem osa rahvast, kaasa arvatud meie, ei näinud tegelikult suurt midagi. Ehkki meil olid veel võrdlemisi head kohad. Ainus tõeliselt huvitav asi, mida mul isegi õnnestus näha, oli kõige lõpus liikuv vanker, mille peal oli hulk tähtsaid mehi ja mida vedas 4 valget härga. Peale poolt kaheksat liikusid sõitjad oma kohtadele. Järjekorra ettelugemisel oli väljakul, kus pealtvaatajaid mitukümmend tuhat, haudvaikus. Kõik palvetasid, et nende lemmik saaks ettepoole. Kuna nad pidid kohtadele asuma täpses järjekorras ja korrapärases reas, muutusid hobused vahepeal rahutuks ning rivistusega hakati mitu korda otsast peale. Järsku kärgatas püssipauk ja jooks algas. Rahvas elavnes. Kõik karjusid midagi. Kokku kestis see umbes 1 minut ja 20 sekundit. Selgus võitja. Inimesed hõiskasid, nutsid, kallistasid üksteist. Mõned läksid suisa kaklema. Rahvas ronis üle platsi piirete võitjat õnnitlema. Üle aia ronisime ka meie, aga mitte selleks, et kedagi õnnitleda, vaid et enne suuremat rahvamurdu kaduda. Bussi oodates lahendasime õunad, mis olin hommikul kaasa pakkinud. Õnneks suutis giid seekord poolteist tundi vait olla - väsinud oli ka tema. Kõik magasid.

Neljas päev - segadus

Asjaajamine ülikooliga muutub järjest absurdsemaks. Käin infolaua juures juba nii tihti, et sealne šokolaadipoiss tervitab mind tänaval kohates. Enam ei ütle keegi "tunni aja pärast" ja nagu arvata võis on "homsed" hakanud paljunema.
Kui nüüd lugu algusest peale ära rääkida, siis ärkasime järjekordselt vara ja läksime ülikooli. Koridor oli rahvast täis kiilutud. Üks noormees, kes oli käinud asja uurimas, väljus kantseleist ja kuulsin, kuidas ta sõbrale ütles, et enne kümmet ei juhtu midagi. Ehkki kell polnud veel üheksagi, passisime igaks juhuks veel natuke. Väljus mingi asjapulk ja teatas "Pärastlõunal või homme. Meie ei ole süüdi, et üleval asju ei aeta." Mõnus bürokraatia a la Italia.
Järsku torkas mulle pähe veel üks hirmus mõte - stipendium on mul kaheks kuuks, aga kursus kestab vaid ühe ja ehkki ma olen plaaninud võtta kaks kursust, kirjutatakse mind ülikooli sisse esialgu vaid üheks kuuks. Kuidas pagana päralt ma seda ministeeriumis selgitama peaksin? Ilmselt Itaalia keeles...
Et aeg päris maha visatud poleks, otsustasime minna reisibüroosse, et ennast homsele väljasõidule kirja panna. Loomulikult oli see alles suletud. Ja siis turgatas meile pähe, et ilmselt me ei saagi sinna registreeruda, kuna meil ei ole õpilaspileteid. Kuna me ei ole ülikooli sisse kirjutatud. Ausalt öeldes ma ei saa aru, kuidas see ühiskond püsib. Normaalsel planeedil oleks kellelgi juba ammu üle visanud ja ta oleks relvaga kantseleisse tormanud. Samas aega veel on...


Lupus in fabula. Varsti pean vist hakkama sõlmima kontakte kohalike relvakaupmeestega. Peale väikest kosutust lähedalasuvas pizzerias otsustasime minna vaatama, kuhu on edenenud asjad ülikoolis. Vaatepilt oli hämmastav: inimesed olid võtnud järjekorda, mis natukese aja tagant ka reaalselt liikus ning kantseleist väljusid rõõmsad tudengid koos tunniplaanidega. Jõudsime uksele järjest lähemale ja olime juba peaaegu kohal, kui saabus üks naine ja küsis, kas on kedagi, kes on registreerunud C1 või C2 tasemele. Tõusid mõned käed. "C1 ja C2 taseme üliõpilased saavad end sisse kirjutada esmaspäeval." Võimatu! Absurdne! Itaaliapärane.
Vahepeal astus Franca läbi ja tekitas ka Nobukole interneti. Ja siis helistas üks Šoti neiu ning teatas, et saabub 5 minuti pärast ja soovib kolmandat tuba näha. Olles pisut aega selles toas telefoneerinud, teatas ta, et läheb majutuskeskusesse tagasi, kuna ema ei taha, et ta selle toa võtab. Omapärane. Selge on see, et me siiski kahekesi ei jää, sest homme pidi saabuma sakslanna. See tähendab, et üks meist peab hakkama oma vannituba kellegi teisega jagama.